See on ainult siis naljakas kui nad kaitseksid kellegi teise õhuruumi.
http://www.postimees.ee/?id=206489
Wednesday, December 30, 2009
Friday, November 13, 2009
Miša aastakõne
Põhja- ja Lõuna-Korea ei saa omavahel läbi, lättlased kaevavad meteoriite maa sisse, Villu Tamme hakkas tegema lastelaule, Vladimir Medvedev pidas oma aastakõne. Üldiselt rääkis Miša viies osas sellest, kuidas elujärg Venemaal järsu hüppe inimväärsuse poole teeb.
Esimesena nimetas riigipea meditsiini ja farmaatsiat - teisisõnu segatakse aspirini sisse tulevikus vähem luppja.
Teisena tervislike eluviiside motiveerimist - sport oleks hea mõte... legaliseerida tänavakakklused ja pussitamised on muidugi kerge, aga kas need ka olümpiaalks pürgivad, see on omaette küsimus.
Kolmandana energeetika moderniseerimist ja energiaefektiivsuse tõstmist - esmakordselt Venemaa energeetika-ajaloos tuleb kasutusse juhtmete isoleerimine.
Seejärel nimetas Medvedev informatsioonilist arengut ja nüüdisaegse tehnoloogia arendamist - selle all mõtles ta siis 30 ballistilist raketti, umbes 300 ühikut soomustehnikat, viis raketikompleksi Iskander, 30 helikopterit, 28 sõjalennukit, kolm tuumaallveelaeva, ühe korvett-klassi sõjalaeva ja 11 kosmosesatelliiti mis tuleval aastal soetatakse. "Kõik sellised abinõud võimaldavad moodustada sellise armee, mis ei anna meie ja meie liitlaste ähvardamiseks võimalust," märkis ta.
Mind teeb siiski murelikuks, kas see "Venemaa ähvardamine" on tõesti lihtsalt paljas ettekääne igasuguste lahedate mänguasjade ostmiseks, et mõnele väiksele rahvusele jälle peale astuda, või on päriselt keegi piisavalt segane-üleliigsete-kromosoomidega-verepilastuse-tulemusena-sündinud-alaharitud-viltus-hammastega-debiilik, kes herilaspesa lühikese roikaga torgib? Eip, tavaliselt on pigem vastupidi.
Aga heast külest saavad Gruusia lehmad ja lambad jälle rahulikult rohtu nosima minna, 944 hektari karjamaade läbi kammimisel eemaldati seal 263 miini ja 161 kassettmürsku.
Reede 13, sõita tuleb ohutult, vaadata mõlemale poole, ma vaatan siis tulevikus ka.
Esimesena nimetas riigipea meditsiini ja farmaatsiat - teisisõnu segatakse aspirini sisse tulevikus vähem luppja.
Teisena tervislike eluviiside motiveerimist - sport oleks hea mõte... legaliseerida tänavakakklused ja pussitamised on muidugi kerge, aga kas need ka olümpiaalks pürgivad, see on omaette küsimus.
Kolmandana energeetika moderniseerimist ja energiaefektiivsuse tõstmist - esmakordselt Venemaa energeetika-ajaloos tuleb kasutusse juhtmete isoleerimine.
Seejärel nimetas Medvedev informatsioonilist arengut ja nüüdisaegse tehnoloogia arendamist - selle all mõtles ta siis 30 ballistilist raketti, umbes 300 ühikut soomustehnikat, viis raketikompleksi Iskander, 30 helikopterit, 28 sõjalennukit, kolm tuumaallveelaeva, ühe korvett-klassi sõjalaeva ja 11 kosmosesatelliiti mis tuleval aastal soetatakse. "Kõik sellised abinõud võimaldavad moodustada sellise armee, mis ei anna meie ja meie liitlaste ähvardamiseks võimalust," märkis ta.
Mind teeb siiski murelikuks, kas see "Venemaa ähvardamine" on tõesti lihtsalt paljas ettekääne igasuguste lahedate mänguasjade ostmiseks, et mõnele väiksele rahvusele jälle peale astuda, või on päriselt keegi piisavalt segane-üleliigsete-kromosoomidega-verepilastuse-tulemusena-sündinud-alaharitud-viltus-hammastega-debiilik, kes herilaspesa lühikese roikaga torgib? Eip, tavaliselt on pigem vastupidi.
Aga heast külest saavad Gruusia lehmad ja lambad jälle rahulikult rohtu nosima minna, 944 hektari karjamaade läbi kammimisel eemaldati seal 263 miini ja 161 kassettmürsku.
Reede 13, sõita tuleb ohutult, vaadata mõlemale poole, ma vaatan siis tulevikus ka.
Wednesday, October 21, 2009
Wednesday, September 23, 2009
üle pika aja midagi teemakohast ka
Reedel juhtus selline asi, et väga lühikese ametinimetusega: Tõlk, Aleksandr Vassiljev, kohtus üsna pika ametinimetusega: Ühendkuningriigi Kuningliku Mereväe ülem, Esimene Merelord admiral Sir Mark Stanhope'iga. Põhjus, miks niivõrd kõrge isik oli Eestis, minu seltskonnas viibimas oli seotud Lembitu-nimelise allveelaevaga (filmist "Reaalne hädaoht 2":P). Nimelt toimus reedel Vesilennukite angaaride-restaureerimise-pressikonverents. Kuna kogu muule sõjatehnikale lisaks, paigutakse 2011 aastaks valmivate angaaride kaitsva kooriku alla ka maailma vanim säilinud miiniveeskaja allveelaev, mis juhtumisi oli omal ajal Brittidelt ostetud, siis tuldi sündmust kaema ka merede tagant. Veetsin poolteist tundi Sir Mark Stanhope'i (kes on muideks endine allveelaevnik) ja ta saatjaskonna seltskonnas. Tõlkisin neile sünkroon-lähedalt puldis seisvate härrade juttu ja viisin ka allveelaeva pardale, viies Britid kurssi nende endi tehtud allvee-masina ja selle ajalooga ning olin niisama seltskondlik. Muidugi ei hoitud end tagasi ka kärakast ja kehakinnitusest, mis meid kõik kohe vabamaks tegi. Lõpus südamlikult hüvasti jättes läksime me suitsukala-hõngu ja rummimaitse suus kumbki oma teed - Merelord, Afgaanist tulnud amputante lohutama ja mina tuikudes Salsa trenni.Reede... Ergo bibamus!
Tulevase muuseumi kohta: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=166806
Lugege ikka oma meile!
See kirjutis sai välja toksitud millalgi aasta alguses, peale minu Aafrika-mandri seikluseid. Olles läkitanud selle Taavile, sain ma mitu kuud hiljem teada, et ta pole seda lugenudki. Jätku pole siiani olemas mujal, kui mu tänasest pööripäevast, pöördes peas.
---------------------------------------------AAFRIKA-------------------------------------------------
Üks asjadest, mis Aafrikas liikudes tähele annab panna on kindlasti see, et ühed piirkonnad on teistest viletsamad. Jõukamad kandid teeb rikkamaks see, et vaeste alade lontrused ronivad sinna et teha seda, mida nad "tööks" nimetavad ja vaesed piirkonnad teeb viletsamaks see sama jama. Millest aga Iga kord aru ei pruugi saada on see, millal ühe riigi piirid lõppevad ja teise omad algavad. Sellest tulenevad teatud probleemid ühe valge inimese jaoks. Kuigi minu kogemused piirdusid nende aladega loode-aafrikas mille üle Hispaania, Prantsusmaa ja Marocco juba sajandeid jagelevad arvan, et ma sain omeigi parema ettekujutuse sellest kuivast mandrist, kui üks kogenud aafrika-lembeline turist saada võib tahta.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Niipea kui mu kulunud tallad Tarfayas sadama kaiga kontakteerusid oli tunda muutuseid. Öelnud ta-taa rahvale, kes mu nii lahkelt Gibraltarilt ära viisid Marssisin ma juba teadmata suunas sinna, kus paistsid sadama väravapostid, mis kaugeltki viimasteks ei osutunud.
Kui Muhhamed põuetaskust lapiku pudelikese nähtavale tõstis ja Šoti viskaril heal maitsta lasi sain ma aru et seda venikest ei tasu usaldada. Mu käsi luges taskus viimaseid euro münte, mis seal kolksusid kuni Muhhamed jahus midagi oma naisest ja seitsmest tütrest. Esimestes väravates kontrolliti mu passi ja kotti. „See on selleks et uimasteid, relvi ja immigrante ei oleks,” ütles Muhhamed, ilma , selleta et ma peaks küsima, et kas on maailmas küllalt debiilne immigrant kes uimasteid ja relvi Euroopast Moroccosse veab. Ning et juudid läbi ei pääseks, lisas Muhhamed. Silmapiiril paistsid juba järgmised väravad ja Muhhamed kes niisamagi kiire jutuga oli tõstis oma puhtalt voolava inglise keele tempot kahekorra, kui ta hakkas rääkima kuidas ma peaks ta vendade juurde haššiit suitsetama tulema. Need väravad on selleks, etsind teine kord kontrollida ütles mu kaaslane, kui piirivalvur minult kahte eurot välja moosida üritas, seoses ootamatu sadamamaksuga. See on selleks et sind üle kontrollida ja muidugi, et juudid läbi ei tuleks lisas ruttu Muhhamed saates teda sinna, kus Allahi vägi ka ei ulatu ja jätkas rääkimist oma naisest, kelle pilt ta tühja rahakoti vahel oli. Ausalt öeldes võis see olla ükskõik mis teise Muhhamedi naine, sest peale silmade ja tüki ninast, mis musta räti vahelt välja piilusid polnud teda pildilt rohkem näha. Kolmandad väravad kus ees raskemas relvastuses valve seis olid lihtsalt selleks et juudid läbi ei tuleks, ütles mulle Muhhamed. Mu ustav teejuht kelle jutustustest Thomas Hardy vast veel ühe raamatu võiks kirjutada, hulkus minuga kaasas umbes poolteist tundi, mille käigus me põikasime sisse lugematutesse kohtadesse, et küsida inimetelt, kuhu on mul mõtet edasi rännata. Lõppkokkuvõtteks sain ma ta nõbu kohas ära vahetada äärmiselt viletsa kursiga natuke Dirhame, (mis tegelikult nii väheseks ei osutanudki), takso rongijaamani kümnekordse hinnaga sellest, mis ma tulevikus maksin, viis e-maili sigaretipakil suvalistelt inimestelt ja lugematul hulgal kutseid tulla külla, suitsetama. Et Muhhamedist lahti saada, andsin talle paar eurot, mida kokkusattumuslikult ta nõbu vahetada ei suutnud ja ta oli sellega rahul. Mina istusin taksosse, mis 5 kilomeetrise sõidu eest 30 Dirhami, ehk 3 eurot küsis ja minagi olin rahul, teadmata et maksin 4 korda üle.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Raudtee on aafrikas odav, isegi aafriklaste endi jaoks ja viib pea kõikjale. Kõikjale kuhu üks turist võib tahta minna, mis paraku minu jaoks üldsegi ei piisanud. Nagu öeldud sai, on rongiga sõita vägagi odav, kuid veel odavam on su rongisõit siis, kui õhtuse rongi viimase vaguni tühi kupee okupeerida ja tuli välja lülitada. Siis on sinu päralt hubane tuba kliimaseadmega. Halvast küljest visatakse sind välja kusagil keset Aafrika pärapõrgut, kust järgmist rongi pikemat aega ei pruugi tulla, kui konduktor sinult piletit ei avasta. Ja õhtu hakul, võras linnas ilma rahata, see on natuke masendav ja kui sa oled Aafrikas, siis mitte ainult masendav, vaid ka äärmiselt ohtlik.
Rong see sõitis tšuh-tšuh-šuh ja viis mind kaema elu Algeerias kus pidasin õigeks põigata turismi büroosse ja ikkagi ära otsustada, kuhu ma lõpuks edasi suundun. Kuni selle hetkeni, kui ma sinna Allahi poolt hüljatud büroosse sisse astusin polnud mul veel õrna aimugi kuhu poole ma kõndima pean, teadsin ainult seda, et mitte põhja poole, sest sealt ma ju nagu tulin. Büroos oli seina peal suur Aafrika kaart, keset tuba laud, täis märkmepabereid ja üks šaakali naeratusega mehike ja see oli kõik mis seal oli. Tuli välja, et see büroo korraldab väljasõite Sahaarasse ja mõistagi oli mehike kohe agar mulle mingi 5 päevane ekskursioon kõrbesse pähe määrida. Võtnud siis aja maha, rääkisin ma talle oma loo sellest, kuidas ma tühja kukkruga ringi rändan ja minu õnneks käivitus mehikeses kohe see õige aafriklase mentaliteet, mis käivitub vaid siis, kui valge inimene on tõesti sama vaene, kui tema. „Jookse siit palun ruttu minema, oleks mul viisa, ma oleks ammu juba siit urkast jalga lasknud, mul pole õrna aimugi mis te valged inimesed siia lollist peast ronite,” ja lisas olles täiesti loobunud mõttest mulle Sahaara ekspeditsioon (mille ma lõpuks omamoodi ikkagi sain) maha müüa: „Ära ainult mingil juhul Sahaarasse mine, lihtsalt hunnik liiva ja kõik”. Temaga koos seisime siis selle kaardi ette ja uurisime, et kuhu tsiviliseeritumasse kohta on võimalik minna. Lähim koht mis sobivana paistis oli Mallorka, aga see oli liiga lähedal ja edasi tulid veel kaks, Hispaania ja Prantsusmaa saartegruppi. Sellest hetkest oligi mul siht olemas, minna kuhugi saarekesele, mis ekvaatorile lähemal, et soe oleks, kuid samas küllalt tsiviliseeritud, et politseinikud sulle relvi ei pakuks müüa ja inimesed bussis poole telefonikõne pealt maha ei roobiks, seda 6 tunnise bussisõidu alguses. Võtsin laualt ühe kollastest märkmepaberitest viskasin ma sinna peale primitiivse kardi Aafrika lääne-rannikust, sest selle mandri kaart mul varem puudus. Kuni hetkeni, kui ma õnnelikult Puerto Rico sadamasse jõudsin oli see käega visatud kaart ainus asi mille järgi ma orienteerusin. Aga mööda rööpaid ma siis läksingi, murdes pead selle üle, kuidas ühes rongis, milles valitsevad puhtus, pehmed kušetid, toiduvagunid, muusika ja jahe õhk, saab olla selline ära situtud peldik. Aafrika on muidugi oma ninasõõrmeid-kõrvetavate, silmi-vesistamapanevate, viimast söögikorda-üleskutsuvate klosettide poolest tuntud, kuid tõesõna, ma ei oodanud sellist sitamaja juba nii pea ja seda enam peamiselt turistidele mõeldud rongis näha. Kabiini seinad ja lagi olid kunstipäraselt kaunistatud maalingutega, mille ainsaks värvaineks olid ekskremendid, roojatud oli mitte ainult paremale, vasakule ja ette potist, mis kunagi oli mõeldud veega kasutamiseks, vaid ka aukartustäratavalt, imestamapanevalt ja küsimusitekitavalt veepaagi peale. Kraanikausi, millest nirises kollakat vett oli oksendatud ja pleekind peeglist vaatas vastu smiley-face mis oli joonistatud... jah, kakaga. See oli üks hullemaid põhja Moroccos, kuid lõunas, kus sind tervitab lihtsalt üks auk, mis on ümberringi täis situtud justkui keegi ei üritakski keskele tabada ning tünn, et vasak kätuke pärast sisse kasta, oleks seda vabalt võinud pidada luksuseks. Nagu mainitud sai, viib raudtee ainult sinna, kuhu on vaja minna turistil, ehk siis Marracechini. See tähendas, et jõudmaks lähimate saarte samale laiuskraadile pidin ma liikuma veel ca. 1000km.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vaesus. Mis on vaesus, kas see, kui jõulude ajal süüakse verivorsti asemel viinerit, või see, kui jalas on ketsid, mis second-hand soetatud? Ei, vaesus on see, kui sa viiest aastast pele müüd ükshaaval suitsu, selle asemel et kooli minna, see on see, kui sul on üksainus riideese, mingisugune vaip, mis sa üle õlgade tõmbad, see on see, kui sa sööd ainul leiba ja muna, see on see, mida turist ei näe kui ta tuleb Aafrikasse.
Mida ta näeb on päevitanud härrad, istumas verandadel Morocco sussides, suitsetamas vesipiipu ja joomas teed, mis neile kõrgel pisikese klaasi sisse valatakse. Aga piisab sellest, kui minna natukenegi eemale sellest teest, mis ülekaalus sakslaste ja ameeriklaste raskuse all kulunud ja siis näeb tõelist viletust, mis on mõnes mõttes rahuldav. Näiteks olin mina, niipea, kui taipasin mööda tolmuseid teid liikuma hakata korraga rikas. Toidule kulus päevas alla dollari ja ma sõin ennast piiramata, transport oli kordades odavam kui varem, majutus oli pea tasuta ja seda kõike pühade ajal, mis tõttu kõik nende sõnul „hirmkallis” oli. Kõige parem diil hotelli jaoks, mis mul Moroccos oli, oli Agadiris. Kuna olin selleks ajaks kauplemises juba päris osavaks muutunud ja lisaks olin ma koos ühe Barbariga, kes seda kunsti veelgi rohkem valdas, saime 40 dirhami (4€) eest kaks eraldi tuba, kannu teed, kolm prantsuse sigaretti ja tuhatoosi, hotellis, kus oli muidu keelatud suitsetada!
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nagu ütlesin, Aafrika on ohtlik. Mitte ohtlik, nagu on suitsetamine, vaid pigem ohtlik kui Teise Ilmasõjaaegne mürsk, mis rumalad poisikesed suure ärevusega lõkkesse asetavad ja sellest midagi head ootavad saada. Oleks ma Aafrikas endist viisi edasi reisinud: Söönud tasuta lõunaid teiste arvelt ja ööbinud juhututtavate juures, poleks mind üsna kindlalt elavate kirjas enam olnud. Õnneks ei saa valge inimene Aafrikas olla vaene, isegi siis, kui tal pole raha, seega tundsin ma end enamuse ajast vägagi mugavalt.
Nüüdseks olin omad vitsad juba kätte saanud, kui ma Casablancas äärepealt peavarjuta oleksin jäänud ja taipasin igas uues linnas endale teejuht leida. Õhus oli tunda ärevust. Sellist halba ärevust. „Paistab, nagu oleks jälle rahutused algamas,” ütles mu truu kaaslane, kellele ma päeva lõpuks 3 dirhami lubasin. „Küllap hakkab politsei täna õhtul jälle inimesi peksma, või on täna teisiti. Vahel on nemad agressorid, vahel rahvas ise,” ütles mu teejuht, kelle nime ma isegi ei püüdnud välja hääldada. „Eelmine nädal löödi kõik kodutud, kes tänaval magasid maha,” lisas mu sõbrake et mind veel rohkem endale ööseks peavari leida innustada, väikeses kõrbelinnas Tan-Tani lähedal. Odava külalistemaja näitas ta mulle kätte kohe peale kohalike vaatamisväärsuste – „kõrge” torni keset turupatsi ja eeslituru kaemist. Sellel ööl läkski märuliks lahti, kuni mina oma odavas pansionis puhkasin kostis väljas paugutamist, araabiakeelset vandumist, eeslite kisa ja lõpuks ka ühte kauget plahvatust, mis nagu ooperi viimane aaria paksu tädikese esituses selleõhtuse meelelahutuse lõpetas. Minu mõtted olid tollel õhtul sellel, mis oleks saanud, kui ma mõne priskema palmipuu alla magama oleksin heitnud ja miks vaatasid kaks araablast elutoas hääletult pornofilmi.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
*Remark*
Mu kajutis on hämar, õõtsutab kergelt. Süles on rüperaal ja käe kõrval klaas Red Label viskit, see tüssab mu mälu piisavalt, et ta neid kaugeid aegu natuke meenutada suudaks. Jalas on valged trussikud, olukord on ideaalne et oma looga lõpuni jõuda.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Tsentraliseeritud riigi haldamine, korrupeerimata valitsus, mingisugunegi infrastruktuur, majanduskasv – heal juhul saab neid kuigipalju seostada Eestiga (va. Majanduskasv) kuid kohe kindlasti mitte enamuse Aafrika riikidega. Kõige iroonilisem selle juures on see, et aafriklastel on kõik eeldused ideaalseteks elutingimusteks. Ometigi on elutingimustest, eriti veel ideaalsetest suhteliselt raske rääkida, kui sealne elu ära kaeda. Kõige hullem on see, kui segi paisatud ja organiseerimata kõik on. Peamine asi, mis sundis mind minema aina rohkem ja rohkem sinna kuhu poole arukas minna ei olnud, oli puudulik informatsioon. Ma liikusin enamuses rannikut mööda lõunasse, et leida sadam, kust laevad lähedalasuvate saarteni seilaks, või vähemalt lennujaamgi, kus tsivilisatsiooniga ühendus oleks. Enda õnnetuseks olin ma juba liiga palju lõunas.
Linn A: „Kas teie linnas on sadam?”
„Ei, ei, kus siis nüüd, pole ollagi, sadam on linnas B, siit 300km kaugusel, sealt käib raudselt praam ja väiksemaid laevukesi hulgi”
Linn B: „Noh, kus on sadam?”
„Sadam, ah see põles ju äsja maha.”
„Kuid praam on ju ometi olemas?”
„Ei, ei see läks juba 2 aastat tagasi põhja, ta käis nagunii ainult linna D vahelt, aga siit kiviga visata on linn C, seal on lennujaam, lennukid iga poole tunni tagant!”
Linn C (200 km sisemaa suunas): „Millal siit lennata saab?”
„Selle nädala lennuk oli juba ära, järgmine on 5 päeva pärast.”
„Mida? Tõsiselt? Cape Verdesse, või Tenerifele polegi teisi lende?”
„Cape Verde? Tenerife? Ei, ei, hullike, meie lendame ainult Kongosse!”
„Kas kuskilt mujalt siis lende on?”
„Muidugi on, 250 km kaugusel on suur linn D, sealt lennujaamast lähevad lennud kõikjale ja sadam on neil ka!”
„Kas see on kindel?”
„Muidugi, palun väga arvutis üleval ja puha, saab kohe praegu pileti osta.”
Linn D: „Tere, kuidas saab teie lennujaama?”
„Lennujaama?! Ärge tehke nalja, lähim lennujaam on 500 km kaugusel linnas A”
Mnjah kui poleks olnud neid väikeseid huvitavaid olukordi, mis säärased lõputud eksirännakud ennast äratasuvaks tegid oleksin ma vaevalt nendele olukordadele hea meele ja teatud irooniaga tagasi vaatamas.
JÄTKUB...
---------------------------------------------AAFRIKA-------------------------------------------------
Üks asjadest, mis Aafrikas liikudes tähele annab panna on kindlasti see, et ühed piirkonnad on teistest viletsamad. Jõukamad kandid teeb rikkamaks see, et vaeste alade lontrused ronivad sinna et teha seda, mida nad "tööks" nimetavad ja vaesed piirkonnad teeb viletsamaks see sama jama. Millest aga Iga kord aru ei pruugi saada on see, millal ühe riigi piirid lõppevad ja teise omad algavad. Sellest tulenevad teatud probleemid ühe valge inimese jaoks. Kuigi minu kogemused piirdusid nende aladega loode-aafrikas mille üle Hispaania, Prantsusmaa ja Marocco juba sajandeid jagelevad arvan, et ma sain omeigi parema ettekujutuse sellest kuivast mandrist, kui üks kogenud aafrika-lembeline turist saada võib tahta.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Niipea kui mu kulunud tallad Tarfayas sadama kaiga kontakteerusid oli tunda muutuseid. Öelnud ta-taa rahvale, kes mu nii lahkelt Gibraltarilt ära viisid Marssisin ma juba teadmata suunas sinna, kus paistsid sadama väravapostid, mis kaugeltki viimasteks ei osutunud.
Kui Muhhamed põuetaskust lapiku pudelikese nähtavale tõstis ja Šoti viskaril heal maitsta lasi sain ma aru et seda venikest ei tasu usaldada. Mu käsi luges taskus viimaseid euro münte, mis seal kolksusid kuni Muhhamed jahus midagi oma naisest ja seitsmest tütrest. Esimestes väravates kontrolliti mu passi ja kotti. „See on selleks et uimasteid, relvi ja immigrante ei oleks,” ütles Muhhamed, ilma , selleta et ma peaks küsima, et kas on maailmas küllalt debiilne immigrant kes uimasteid ja relvi Euroopast Moroccosse veab. Ning et juudid läbi ei pääseks, lisas Muhhamed. Silmapiiril paistsid juba järgmised väravad ja Muhhamed kes niisamagi kiire jutuga oli tõstis oma puhtalt voolava inglise keele tempot kahekorra, kui ta hakkas rääkima kuidas ma peaks ta vendade juurde haššiit suitsetama tulema. Need väravad on selleks, etsind teine kord kontrollida ütles mu kaaslane, kui piirivalvur minult kahte eurot välja moosida üritas, seoses ootamatu sadamamaksuga. See on selleks et sind üle kontrollida ja muidugi, et juudid läbi ei tuleks lisas ruttu Muhhamed saates teda sinna, kus Allahi vägi ka ei ulatu ja jätkas rääkimist oma naisest, kelle pilt ta tühja rahakoti vahel oli. Ausalt öeldes võis see olla ükskõik mis teise Muhhamedi naine, sest peale silmade ja tüki ninast, mis musta räti vahelt välja piilusid polnud teda pildilt rohkem näha. Kolmandad väravad kus ees raskemas relvastuses valve seis olid lihtsalt selleks et juudid läbi ei tuleks, ütles mulle Muhhamed. Mu ustav teejuht kelle jutustustest Thomas Hardy vast veel ühe raamatu võiks kirjutada, hulkus minuga kaasas umbes poolteist tundi, mille käigus me põikasime sisse lugematutesse kohtadesse, et küsida inimetelt, kuhu on mul mõtet edasi rännata. Lõppkokkuvõtteks sain ma ta nõbu kohas ära vahetada äärmiselt viletsa kursiga natuke Dirhame, (mis tegelikult nii väheseks ei osutanudki), takso rongijaamani kümnekordse hinnaga sellest, mis ma tulevikus maksin, viis e-maili sigaretipakil suvalistelt inimestelt ja lugematul hulgal kutseid tulla külla, suitsetama. Et Muhhamedist lahti saada, andsin talle paar eurot, mida kokkusattumuslikult ta nõbu vahetada ei suutnud ja ta oli sellega rahul. Mina istusin taksosse, mis 5 kilomeetrise sõidu eest 30 Dirhami, ehk 3 eurot küsis ja minagi olin rahul, teadmata et maksin 4 korda üle.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Raudtee on aafrikas odav, isegi aafriklaste endi jaoks ja viib pea kõikjale. Kõikjale kuhu üks turist võib tahta minna, mis paraku minu jaoks üldsegi ei piisanud. Nagu öeldud sai, on rongiga sõita vägagi odav, kuid veel odavam on su rongisõit siis, kui õhtuse rongi viimase vaguni tühi kupee okupeerida ja tuli välja lülitada. Siis on sinu päralt hubane tuba kliimaseadmega. Halvast küljest visatakse sind välja kusagil keset Aafrika pärapõrgut, kust järgmist rongi pikemat aega ei pruugi tulla, kui konduktor sinult piletit ei avasta. Ja õhtu hakul, võras linnas ilma rahata, see on natuke masendav ja kui sa oled Aafrikas, siis mitte ainult masendav, vaid ka äärmiselt ohtlik.
Rong see sõitis tšuh-tšuh-šuh ja viis mind kaema elu Algeerias kus pidasin õigeks põigata turismi büroosse ja ikkagi ära otsustada, kuhu ma lõpuks edasi suundun. Kuni selle hetkeni, kui ma sinna Allahi poolt hüljatud büroosse sisse astusin polnud mul veel õrna aimugi kuhu poole ma kõndima pean, teadsin ainult seda, et mitte põhja poole, sest sealt ma ju nagu tulin. Büroos oli seina peal suur Aafrika kaart, keset tuba laud, täis märkmepabereid ja üks šaakali naeratusega mehike ja see oli kõik mis seal oli. Tuli välja, et see büroo korraldab väljasõite Sahaarasse ja mõistagi oli mehike kohe agar mulle mingi 5 päevane ekskursioon kõrbesse pähe määrida. Võtnud siis aja maha, rääkisin ma talle oma loo sellest, kuidas ma tühja kukkruga ringi rändan ja minu õnneks käivitus mehikeses kohe see õige aafriklase mentaliteet, mis käivitub vaid siis, kui valge inimene on tõesti sama vaene, kui tema. „Jookse siit palun ruttu minema, oleks mul viisa, ma oleks ammu juba siit urkast jalga lasknud, mul pole õrna aimugi mis te valged inimesed siia lollist peast ronite,” ja lisas olles täiesti loobunud mõttest mulle Sahaara ekspeditsioon (mille ma lõpuks omamoodi ikkagi sain) maha müüa: „Ära ainult mingil juhul Sahaarasse mine, lihtsalt hunnik liiva ja kõik”. Temaga koos seisime siis selle kaardi ette ja uurisime, et kuhu tsiviliseeritumasse kohta on võimalik minna. Lähim koht mis sobivana paistis oli Mallorka, aga see oli liiga lähedal ja edasi tulid veel kaks, Hispaania ja Prantsusmaa saartegruppi. Sellest hetkest oligi mul siht olemas, minna kuhugi saarekesele, mis ekvaatorile lähemal, et soe oleks, kuid samas küllalt tsiviliseeritud, et politseinikud sulle relvi ei pakuks müüa ja inimesed bussis poole telefonikõne pealt maha ei roobiks, seda 6 tunnise bussisõidu alguses. Võtsin laualt ühe kollastest märkmepaberitest viskasin ma sinna peale primitiivse kardi Aafrika lääne-rannikust, sest selle mandri kaart mul varem puudus. Kuni hetkeni, kui ma õnnelikult Puerto Rico sadamasse jõudsin oli see käega visatud kaart ainus asi mille järgi ma orienteerusin. Aga mööda rööpaid ma siis läksingi, murdes pead selle üle, kuidas ühes rongis, milles valitsevad puhtus, pehmed kušetid, toiduvagunid, muusika ja jahe õhk, saab olla selline ära situtud peldik. Aafrika on muidugi oma ninasõõrmeid-kõrvetavate, silmi-vesistamapanevate, viimast söögikorda-üleskutsuvate klosettide poolest tuntud, kuid tõesõna, ma ei oodanud sellist sitamaja juba nii pea ja seda enam peamiselt turistidele mõeldud rongis näha. Kabiini seinad ja lagi olid kunstipäraselt kaunistatud maalingutega, mille ainsaks värvaineks olid ekskremendid, roojatud oli mitte ainult paremale, vasakule ja ette potist, mis kunagi oli mõeldud veega kasutamiseks, vaid ka aukartustäratavalt, imestamapanevalt ja küsimusitekitavalt veepaagi peale. Kraanikausi, millest nirises kollakat vett oli oksendatud ja pleekind peeglist vaatas vastu smiley-face mis oli joonistatud... jah, kakaga. See oli üks hullemaid põhja Moroccos, kuid lõunas, kus sind tervitab lihtsalt üks auk, mis on ümberringi täis situtud justkui keegi ei üritakski keskele tabada ning tünn, et vasak kätuke pärast sisse kasta, oleks seda vabalt võinud pidada luksuseks. Nagu mainitud sai, viib raudtee ainult sinna, kuhu on vaja minna turistil, ehk siis Marracechini. See tähendas, et jõudmaks lähimate saarte samale laiuskraadile pidin ma liikuma veel ca. 1000km.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vaesus. Mis on vaesus, kas see, kui jõulude ajal süüakse verivorsti asemel viinerit, või see, kui jalas on ketsid, mis second-hand soetatud? Ei, vaesus on see, kui sa viiest aastast pele müüd ükshaaval suitsu, selle asemel et kooli minna, see on see, kui sul on üksainus riideese, mingisugune vaip, mis sa üle õlgade tõmbad, see on see, kui sa sööd ainul leiba ja muna, see on see, mida turist ei näe kui ta tuleb Aafrikasse.
Mida ta näeb on päevitanud härrad, istumas verandadel Morocco sussides, suitsetamas vesipiipu ja joomas teed, mis neile kõrgel pisikese klaasi sisse valatakse. Aga piisab sellest, kui minna natukenegi eemale sellest teest, mis ülekaalus sakslaste ja ameeriklaste raskuse all kulunud ja siis näeb tõelist viletust, mis on mõnes mõttes rahuldav. Näiteks olin mina, niipea, kui taipasin mööda tolmuseid teid liikuma hakata korraga rikas. Toidule kulus päevas alla dollari ja ma sõin ennast piiramata, transport oli kordades odavam kui varem, majutus oli pea tasuta ja seda kõike pühade ajal, mis tõttu kõik nende sõnul „hirmkallis” oli. Kõige parem diil hotelli jaoks, mis mul Moroccos oli, oli Agadiris. Kuna olin selleks ajaks kauplemises juba päris osavaks muutunud ja lisaks olin ma koos ühe Barbariga, kes seda kunsti veelgi rohkem valdas, saime 40 dirhami (4€) eest kaks eraldi tuba, kannu teed, kolm prantsuse sigaretti ja tuhatoosi, hotellis, kus oli muidu keelatud suitsetada!
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nagu ütlesin, Aafrika on ohtlik. Mitte ohtlik, nagu on suitsetamine, vaid pigem ohtlik kui Teise Ilmasõjaaegne mürsk, mis rumalad poisikesed suure ärevusega lõkkesse asetavad ja sellest midagi head ootavad saada. Oleks ma Aafrikas endist viisi edasi reisinud: Söönud tasuta lõunaid teiste arvelt ja ööbinud juhututtavate juures, poleks mind üsna kindlalt elavate kirjas enam olnud. Õnneks ei saa valge inimene Aafrikas olla vaene, isegi siis, kui tal pole raha, seega tundsin ma end enamuse ajast vägagi mugavalt.
Nüüdseks olin omad vitsad juba kätte saanud, kui ma Casablancas äärepealt peavarjuta oleksin jäänud ja taipasin igas uues linnas endale teejuht leida. Õhus oli tunda ärevust. Sellist halba ärevust. „Paistab, nagu oleks jälle rahutused algamas,” ütles mu truu kaaslane, kellele ma päeva lõpuks 3 dirhami lubasin. „Küllap hakkab politsei täna õhtul jälle inimesi peksma, või on täna teisiti. Vahel on nemad agressorid, vahel rahvas ise,” ütles mu teejuht, kelle nime ma isegi ei püüdnud välja hääldada. „Eelmine nädal löödi kõik kodutud, kes tänaval magasid maha,” lisas mu sõbrake et mind veel rohkem endale ööseks peavari leida innustada, väikeses kõrbelinnas Tan-Tani lähedal. Odava külalistemaja näitas ta mulle kätte kohe peale kohalike vaatamisväärsuste – „kõrge” torni keset turupatsi ja eeslituru kaemist. Sellel ööl läkski märuliks lahti, kuni mina oma odavas pansionis puhkasin kostis väljas paugutamist, araabiakeelset vandumist, eeslite kisa ja lõpuks ka ühte kauget plahvatust, mis nagu ooperi viimane aaria paksu tädikese esituses selleõhtuse meelelahutuse lõpetas. Minu mõtted olid tollel õhtul sellel, mis oleks saanud, kui ma mõne priskema palmipuu alla magama oleksin heitnud ja miks vaatasid kaks araablast elutoas hääletult pornofilmi.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
*Remark*
Mu kajutis on hämar, õõtsutab kergelt. Süles on rüperaal ja käe kõrval klaas Red Label viskit, see tüssab mu mälu piisavalt, et ta neid kaugeid aegu natuke meenutada suudaks. Jalas on valged trussikud, olukord on ideaalne et oma looga lõpuni jõuda.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Tsentraliseeritud riigi haldamine, korrupeerimata valitsus, mingisugunegi infrastruktuur, majanduskasv – heal juhul saab neid kuigipalju seostada Eestiga (va. Majanduskasv) kuid kohe kindlasti mitte enamuse Aafrika riikidega. Kõige iroonilisem selle juures on see, et aafriklastel on kõik eeldused ideaalseteks elutingimusteks. Ometigi on elutingimustest, eriti veel ideaalsetest suhteliselt raske rääkida, kui sealne elu ära kaeda. Kõige hullem on see, kui segi paisatud ja organiseerimata kõik on. Peamine asi, mis sundis mind minema aina rohkem ja rohkem sinna kuhu poole arukas minna ei olnud, oli puudulik informatsioon. Ma liikusin enamuses rannikut mööda lõunasse, et leida sadam, kust laevad lähedalasuvate saarteni seilaks, või vähemalt lennujaamgi, kus tsivilisatsiooniga ühendus oleks. Enda õnnetuseks olin ma juba liiga palju lõunas.
Linn A: „Kas teie linnas on sadam?”
„Ei, ei, kus siis nüüd, pole ollagi, sadam on linnas B, siit 300km kaugusel, sealt käib raudselt praam ja väiksemaid laevukesi hulgi”
Linn B: „Noh, kus on sadam?”
„Sadam, ah see põles ju äsja maha.”
„Kuid praam on ju ometi olemas?”
„Ei, ei see läks juba 2 aastat tagasi põhja, ta käis nagunii ainult linna D vahelt, aga siit kiviga visata on linn C, seal on lennujaam, lennukid iga poole tunni tagant!”
Linn C (200 km sisemaa suunas): „Millal siit lennata saab?”
„Selle nädala lennuk oli juba ära, järgmine on 5 päeva pärast.”
„Mida? Tõsiselt? Cape Verdesse, või Tenerifele polegi teisi lende?”
„Cape Verde? Tenerife? Ei, ei, hullike, meie lendame ainult Kongosse!”
„Kas kuskilt mujalt siis lende on?”
„Muidugi on, 250 km kaugusel on suur linn D, sealt lennujaamast lähevad lennud kõikjale ja sadam on neil ka!”
„Kas see on kindel?”
„Muidugi, palun väga arvutis üleval ja puha, saab kohe praegu pileti osta.”
Linn D: „Tere, kuidas saab teie lennujaama?”
„Lennujaama?! Ärge tehke nalja, lähim lennujaam on 500 km kaugusel linnas A”
Mnjah kui poleks olnud neid väikeseid huvitavaid olukordi, mis säärased lõputud eksirännakud ennast äratasuvaks tegid oleksin ma vaevalt nendele olukordadele hea meele ja teatud irooniaga tagasi vaatamas.
JÄTKUB...
Wednesday, September 16, 2009
Väike seik mis nüüd meenus...
Kompaniiülema käsk oli järgnev...kõik pühapäeval toodud toidukraam, mis on kiiresti riknev(õunad jms.) peab olema hävitatud pühapäeva öörahuks. Kõik ülejäänu esmaspäeva öörahuks.
Keegi seda muidugi ei järginud ja tihtipeale toodi kasarmusse terve nädala shokolaadivarud. Kahjuks sai pidu läbi kui teisipäeval üks tüüp sõi suurt juustutükki rahulikult omas magalas ja jäi sellega leitnantile vahele. Järgnevalt käsutati kogu rühm koridori peale ja kästi välja tuua kogu toidukraam, mis kellegil kapis oli. Minul juhtus see olema üks 250G Fazeri shokolaad...mõnele teisele oli toodud 400kr eest toidukraami mõni päev varem. Toakaaslane toppis mulle kätte oma "Tiina" kommide koti, mille ma ka vastu võtsin, ehk siis tema jäi n-ö. puhtaks poisiks.
Käsk oli siis järgmine...kellel on mida hävitada, hakkab sööma...kellel mitte, võtab toenglamangusse(basically kätekõverduse positsioon kui keegi ei tea). Tiina kommid läksid päris kiiresti alla ja parem osa shokolaaditahvlist samuti, muidugi jagasin maiustusi ka ümbruskonnaga, kaasa arvatud endine kommide omanik (pidi vist päris lollisti tundma seal toenglamangus).
Veel parem oli see, et ühele teisele toakaaslasele oli toodud hunnik pakisuppe, mille ta pidi alla ajama. Tegi isegi ühe paki lahti ja maitses sisu ning tänu sellele sai loa kogu kraam ära vista.
Lõpuks said kõik söönuks ja komme/shokolaadi/krõpse/küpsiseid jagati igale poole, ka kaadrile.
Ühele sõdurile toodi õnnetul kombel pool liitrit mett, mis lõpuks kokkuleppel viidi puhkeruumi külmkappi.
Kõige selle tipuks oli seik, et kogu eelnev söömine toimus vaevalt 15 minutit enne õhtusööki :D
Keegi seda muidugi ei järginud ja tihtipeale toodi kasarmusse terve nädala shokolaadivarud. Kahjuks sai pidu läbi kui teisipäeval üks tüüp sõi suurt juustutükki rahulikult omas magalas ja jäi sellega leitnantile vahele. Järgnevalt käsutati kogu rühm koridori peale ja kästi välja tuua kogu toidukraam, mis kellegil kapis oli. Minul juhtus see olema üks 250G Fazeri shokolaad...mõnele teisele oli toodud 400kr eest toidukraami mõni päev varem. Toakaaslane toppis mulle kätte oma "Tiina" kommide koti, mille ma ka vastu võtsin, ehk siis tema jäi n-ö. puhtaks poisiks.
Käsk oli siis järgmine...kellel on mida hävitada, hakkab sööma...kellel mitte, võtab toenglamangusse(basically kätekõverduse positsioon kui keegi ei tea). Tiina kommid läksid päris kiiresti alla ja parem osa shokolaaditahvlist samuti, muidugi jagasin maiustusi ka ümbruskonnaga, kaasa arvatud endine kommide omanik (pidi vist päris lollisti tundma seal toenglamangus).
Veel parem oli see, et ühele teisele toakaaslasele oli toodud hunnik pakisuppe, mille ta pidi alla ajama. Tegi isegi ühe paki lahti ja maitses sisu ning tänu sellele sai loa kogu kraam ära vista.
Lõpuks said kõik söönuks ja komme/shokolaadi/krõpse/küpsiseid jagati igale poole, ka kaadrile.
Ühele sõdurile toodi õnnetul kombel pool liitrit mett, mis lõpuks kokkuleppel viidi puhkeruumi külmkappi.
Kõige selle tipuks oli seik, et kogu eelnev söömine toimus vaevalt 15 minutit enne õhtusööki :D
Nothing like a good French joke...
Q: What does a French military alliance and a French romance have in common?
A: Both are brief, sordid, and completely meaningless.
Sunday, September 13, 2009
Tähelepanekuid ändshit
Panen siis kirja paar rida oma ajateenistusest, nii palju kui meeles praegu on.
Muidugi oli see pilt kohe alguses päris nukker...sest ma olin pikemat aega elanud teadmisega, et ma lähen Kuperjanovi jalaväepataljoni aega teenima, aga läks tiba teistmoodi. Nimelt Võrus korjati meid kokku ühte auditooriumisse ja öeldi, et umbes pooled peavad minema Paldiskisse Kalevi Jalaväepataljoni aega teenima. Algul võeti vabatahtlikult, aga siis juba kupatati kõik ilma juhilubadeta tüübid ka kaasa. Tänu sellele tuli siis üpris viletsale 3,5-tunnisele sõidule otsa veel viletsam 4-tunnine sõit Paldiskisse. Kohale jõudes paistis 1. Jalaväebrigaad päris tore koht, aga siis selgus, et meie seal territooriumil ei ela, vaid hoopis kõrvalises endises Hospitalihoones. Meid tervitas nooremveebel Novitski, kes vaatamata vene aktsendile jättis vägagi
motiveeritud ja pädeva inimese mulje. Hiljem teenistuse jooksul selgus, et ta on mitmekordne Eesti ju-jutsu meister, tegelenud korduvalt ajateenijatega erinevates Eesti nurkades + tal õnnestus kord pool laagritäit relvastatud ajateenijaid kahjutuks teha hunniku nööriga :D
(kusagil 23 võitlejat sidus puu külge öö jooksul, samas kui tal endal puudus igasugune relvastus peale nöörijupi)
Igaljuhul, seal kasarmu ees pidas ta tiba motivatsioonikõne, et kuidas meid on Eesti Vabariigi kaitseks vaja jne jne... Mainis ka seda, et me oleme "suht lampi üksus" ja esimesed ajateenijad seal kandis üle tüki aja.
Paar esimest päeva möödusid majandustöödega: tassisime kappe ja voodeid kasarmu vahel, saime varustust kätte ja värvisime käsipuid ja suitsunurka üle.
Lisaks "kupi poistele" tuli natuke hiljem juurde "marja tänava poisid" kes olid saadetud Tallinnast meile täienduseks ja nii saimegi suht kompanii möödu välja
kusagil 130 inimesega.
Muidu oli SBK nagu baaskursus ikka, kehalise kasvatuse tunnid, relvaõpe, rivitunnid jne. Instruktoreid oli vähe ja tihtipeale andis üks leitnant tundi tervele
rühmale, aga sai hakkama.
Mulliks läheb ära...ehk siis nüüd teeme lühidamalt ja räägin paar põhilist seika ainult ära.
Esiteks, Kalevi Jalaväepataljon oli minu hinnangul kõige leboma eluga kasarmu üldse, peale paari üksiku voodiralli(ja sedagi ainult tõsise sita peale)
oli elu vaata et pidev igavus. Eluruumi oli ka palju(seda oskasid marja tänava poisid rääkida, sest nemad said vana kasarmuga võrrelda ja meil pidavat
seal hospitalis kordi rohkem ruumi olema...näiteks 4-6 kohalised toad 8-10 asemel ja kraanikauss igas toas)
Tagasi vaadates ja teistelt tuttavatelt kuuldes oli meie elu päris lill, mis mind kui tõsist militaristi natuke häirib, aga samas ma olen loomult laisk inimene
ja vaevalt oleks viitsinud rohkem nussi saada :)
Samas on väär öelda et seda nussi meil üldse ei olnud, toenglamangus numbrite lugemine oli aeg-ajalt kombeks kui keegi oma järjekorra ära unustas.
(instruktor teeb järjest loe ja küsib küsimusi numbrite järgi nt. "vastab nr 15" ja kui keegi ei taipa püsti karata siis peavad kõik 10 sek. välja saama
ja koridoris toenglamangus võtma ritta ja siis teeme uue järjest loe- kes ütleb numbri teeb ka kätekõverduse). Üks suht häiriv ja suht sage karistus oli igasugune keeldude välja mõtlemine. Näiteks kui keegi liigub kompanii peal teistest erineva vormiga(nt. ilma
frentšita või siis plätudega) siis saime terve päeva kummikuid kanda või nädala lõpuni keelati ära frentši maha võtmine( mitte just lõbus suvekuumas). Kõige parem oli siiski nädalapikkune toolikeeld :D
Mõnikord pidi ka platsi peal valvelseisangus olema, aga see oli max pool tundi ja seega köömes. Midagi muud erilist nagu polnudki...mõnikord olid
individuaalsed füüsilised karistused rivis tõmblemise vms. eest, aga need reeglina ei ületanud 500 kätekõverdust või kõhulihast. Üks minu lemmikumaid karistusi, millega viimased nädalad nalja sai, oli jutukeste kirjutamine. Kogu asi läks lahti jutukesest "Harry Potter ja katelok"
kui üks tüüp nädalaks oma kateloki unustas leitnanti kätte. See oli üks geniaalne tükk kirjandust, mis pärast ka rühmale ette loeti nii, et naerda ei tohtinud
muidugi kõik olid seetõttu pisarates turtsatamas :D
Seda lihtsalt peab ise lugema ja peab olema piisavalt vasakule mõtlemine, et selles huumorit leida...näiteks sealsamas koridoris kui seda ette loeti,
oli minu vastas üks eesti keelt hästi valdav vene poiss, kes ei leidnud midagi naljakat selles loos ja vaatas imelikult kui mina seal tema vastas naeru kätte
lämbun ja pisaraid ning tatti voolab :D
Proovin selle originaali kätte saada kusagilt, äkki saab teistega ka jagada.
Niisiis..paar head seika ajateenistusest...Esimesel külaliste päeval otsustas Sass (a.k.a President) tuua mulle üks Playboy ajakiri, mis siis pikemat aega
rühmas ringles kuni ühe kena augustipäevani...
Nimelt ma kolisin oma ülimugavast kahetoalisest toast(tänu alfabeetilisele peetusele mida ma jagasin toakaaslasega: Veldi ja Veltman) 6-kohalisse tuppa
sest seal oli 2 meest reservi läinud. Seal toas juhtus olema kõige ehtsam tibla musternäidis rms. Aleksejev, kes oskas eesti keelt tibakene halvemini kui mina
vene keelt. See debiilik juhtus nägema et minu omanduses on üks Playboy ja tegi sellest järelduse et see asi on täiesti vastuvõetav kasarmus(hint: tegelikult
on selline asi keelatud, aga kehtis reegel "dont ask dont tell"). Järgneva külaliste päeva lõpul ma nägin Aleksejevi kapis midagi eriskummalist...
kusagil 35cm kõrgune patakas venekeelseid Playboy ajakirju...seepeale ma proovisin sellele sibulale selgeks teha, et see asi ei ole teps mitte lubatud,
aga nagu enamus asjadest siin maailmas, oli sellel tiblal sellest pohhui. Fast forward 2 päeva...Eelnimetatud tibla jagab neid ajakirju teistte idabloki
tüüpidega ja sai seega pesuehtsaks pornokuningaks. Asjale tõmbas vee peale ühe tiblapaari lollus käia nende patakatega koridori peal ja jääda seersandile vahele.
Seepeale teadsin et pikka pidu siin ei ole ja peitsin oma "autoajakirja"(nii me seda nimetasime, sest tagakaanel oli lexuse reklaam heaks camoks)
rullmati vahele samal ajal kui leitnant ja seeru kabinetis sõjaplaane pidasid. 2 minutit hiljem rääkisim sama juttu kompanii korrapidajale, kes kaasajateenijana
avaldas soovi seda öiseks lugemiseks võtta..olin nõus, sest see tähendas rohkem distantsi enda ja kontrabandi vahel. Nii viisingi rullmati päevniku laua juurde
ja andsin ajakirja ära. Täpselt minut peale seda ülekannet käsutati kõik koridori peale ja tuli mis tulema pidi...täisvarustuse kontroll. Vaeselt Aleksejevilt korjati ära kõik playboy ajakirjad(ja mis veel häirivam, üks Men's Fitness ajakiri, mille kaanel ilutsesid suurte musklitega poolalasti mehed). Ajakirjade staatus on siiani teadmata, ilmselt viis keegi kaadrist need koju ära :D
Jutte on veel, aga võib-olla järgmiseks korraks...
Praegu pajataks veel natukene SBK rännakust, mis jällegist peegeldas Kalevi JVP leebet suhtumist ajateenijatesse.
Kui vanal heal ajal teti rännakuid 70km ja kahe päeva jooksul, siis meie tegime 38km rännaku ja ühe päeva jooksul üllatavalt kauni Pakri poolsaare peal.
Tee peal oli 7 punkti ja igas punktis omad ülesanded(nt meditsiinis elustamine ja rõhksideme tegemine jne)
Rännakule ei pidanud kaasa võtma lebomatte, magamiskotte ja ka killuvesti mitte, jälle räige hinnaalandus.
Punktides olid ülesanded iseenesest kerged, aga hindamine oli tiba jama...nimelt võis sihtmärgi osutamise eest saada 3 punkti, aga meditsiini eest lausa 32
, kuigi üks ei pruukinud olla tähtsam/raskem teisest, rääkimata 10-kordsest erinevusest.
Kuna mul oli side tiba nõrgalt ja hoidsin niisama haava südamest kõrgemal ilma seljakotti vms. alla panemata, kaotasin 2 vea eest 8 punkti! Sitt lugu lilleke ja sinna mu Sõdurieksami kuld ka läks :D
Saan ainult hõbedase mõõgaga nüüd vormi peal kõvatada.
Üldiselt võis siiski rahule jääda...kuigi kaadrit oli vähe, saime päris hea väljaõppe ilma tühipalja nussita ja võime nüüd teenistusega jätkata.
Nimelt nüüd on mul tulemas nooremallohvitseri kursus, ehk NAK, mis tõotab tulla natuke põnevam, sest nüüd on meil ka jaoülemad välja vaadatud
kes on sealtsamast Scoutspataljonist(+ koos meiega hakkavad rügama elukutselised reamehed sealtsamast Scoutsist, kes tahavad seeruks saada)
Muidugi oli see pilt kohe alguses päris nukker...sest ma olin pikemat aega elanud teadmisega, et ma lähen Kuperjanovi jalaväepataljoni aega teenima, aga läks tiba teistmoodi. Nimelt Võrus korjati meid kokku ühte auditooriumisse ja öeldi, et umbes pooled peavad minema Paldiskisse Kalevi Jalaväepataljoni aega teenima. Algul võeti vabatahtlikult, aga siis juba kupatati kõik ilma juhilubadeta tüübid ka kaasa. Tänu sellele tuli siis üpris viletsale 3,5-tunnisele sõidule otsa veel viletsam 4-tunnine sõit Paldiskisse. Kohale jõudes paistis 1. Jalaväebrigaad päris tore koht, aga siis selgus, et meie seal territooriumil ei ela, vaid hoopis kõrvalises endises Hospitalihoones. Meid tervitas nooremveebel Novitski, kes vaatamata vene aktsendile jättis vägagi
motiveeritud ja pädeva inimese mulje. Hiljem teenistuse jooksul selgus, et ta on mitmekordne Eesti ju-jutsu meister, tegelenud korduvalt ajateenijatega erinevates Eesti nurkades + tal õnnestus kord pool laagritäit relvastatud ajateenijaid kahjutuks teha hunniku nööriga :D
(kusagil 23 võitlejat sidus puu külge öö jooksul, samas kui tal endal puudus igasugune relvastus peale nöörijupi)
Igaljuhul, seal kasarmu ees pidas ta tiba motivatsioonikõne, et kuidas meid on Eesti Vabariigi kaitseks vaja jne jne... Mainis ka seda, et me oleme "suht lampi üksus" ja esimesed ajateenijad seal kandis üle tüki aja.
Paar esimest päeva möödusid majandustöödega: tassisime kappe ja voodeid kasarmu vahel, saime varustust kätte ja värvisime käsipuid ja suitsunurka üle.
Lisaks "kupi poistele" tuli natuke hiljem juurde "marja tänava poisid" kes olid saadetud Tallinnast meile täienduseks ja nii saimegi suht kompanii möödu välja
kusagil 130 inimesega.
Muidu oli SBK nagu baaskursus ikka, kehalise kasvatuse tunnid, relvaõpe, rivitunnid jne. Instruktoreid oli vähe ja tihtipeale andis üks leitnant tundi tervele
rühmale, aga sai hakkama.
Mulliks läheb ära...ehk siis nüüd teeme lühidamalt ja räägin paar põhilist seika ainult ära.
Esiteks, Kalevi Jalaväepataljon oli minu hinnangul kõige leboma eluga kasarmu üldse, peale paari üksiku voodiralli(ja sedagi ainult tõsise sita peale)
oli elu vaata et pidev igavus. Eluruumi oli ka palju(seda oskasid marja tänava poisid rääkida, sest nemad said vana kasarmuga võrrelda ja meil pidavat
seal hospitalis kordi rohkem ruumi olema...näiteks 4-6 kohalised toad 8-10 asemel ja kraanikauss igas toas)
Tagasi vaadates ja teistelt tuttavatelt kuuldes oli meie elu päris lill, mis mind kui tõsist militaristi natuke häirib, aga samas ma olen loomult laisk inimene
ja vaevalt oleks viitsinud rohkem nussi saada :)
Samas on väär öelda et seda nussi meil üldse ei olnud, toenglamangus numbrite lugemine oli aeg-ajalt kombeks kui keegi oma järjekorra ära unustas.
(instruktor teeb järjest loe ja küsib küsimusi numbrite järgi nt. "vastab nr 15" ja kui keegi ei taipa püsti karata siis peavad kõik 10 sek. välja saama
ja koridoris toenglamangus võtma ritta ja siis teeme uue järjest loe- kes ütleb numbri teeb ka kätekõverduse). Üks suht häiriv ja suht sage karistus oli igasugune keeldude välja mõtlemine. Näiteks kui keegi liigub kompanii peal teistest erineva vormiga(nt. ilma
frentšita või siis plätudega) siis saime terve päeva kummikuid kanda või nädala lõpuni keelati ära frentši maha võtmine( mitte just lõbus suvekuumas). Kõige parem oli siiski nädalapikkune toolikeeld :D
Mõnikord pidi ka platsi peal valvelseisangus olema, aga see oli max pool tundi ja seega köömes. Midagi muud erilist nagu polnudki...mõnikord olid
individuaalsed füüsilised karistused rivis tõmblemise vms. eest, aga need reeglina ei ületanud 500 kätekõverdust või kõhulihast. Üks minu lemmikumaid karistusi, millega viimased nädalad nalja sai, oli jutukeste kirjutamine. Kogu asi läks lahti jutukesest "Harry Potter ja katelok"
kui üks tüüp nädalaks oma kateloki unustas leitnanti kätte. See oli üks geniaalne tükk kirjandust, mis pärast ka rühmale ette loeti nii, et naerda ei tohtinud
muidugi kõik olid seetõttu pisarates turtsatamas :D
Seda lihtsalt peab ise lugema ja peab olema piisavalt vasakule mõtlemine, et selles huumorit leida...näiteks sealsamas koridoris kui seda ette loeti,
oli minu vastas üks eesti keelt hästi valdav vene poiss, kes ei leidnud midagi naljakat selles loos ja vaatas imelikult kui mina seal tema vastas naeru kätte
lämbun ja pisaraid ning tatti voolab :D
Proovin selle originaali kätte saada kusagilt, äkki saab teistega ka jagada.
Niisiis..paar head seika ajateenistusest...Esimesel külaliste päeval otsustas Sass (a.k.a President) tuua mulle üks Playboy ajakiri, mis siis pikemat aega
rühmas ringles kuni ühe kena augustipäevani...
Nimelt ma kolisin oma ülimugavast kahetoalisest toast(tänu alfabeetilisele peetusele mida ma jagasin toakaaslasega: Veldi ja Veltman) 6-kohalisse tuppa
sest seal oli 2 meest reservi läinud. Seal toas juhtus olema kõige ehtsam tibla musternäidis rms. Aleksejev, kes oskas eesti keelt tibakene halvemini kui mina
vene keelt. See debiilik juhtus nägema et minu omanduses on üks Playboy ja tegi sellest järelduse et see asi on täiesti vastuvõetav kasarmus(hint: tegelikult
on selline asi keelatud, aga kehtis reegel "dont ask dont tell"). Järgneva külaliste päeva lõpul ma nägin Aleksejevi kapis midagi eriskummalist...
kusagil 35cm kõrgune patakas venekeelseid Playboy ajakirju...seepeale ma proovisin sellele sibulale selgeks teha, et see asi ei ole teps mitte lubatud,
aga nagu enamus asjadest siin maailmas, oli sellel tiblal sellest pohhui. Fast forward 2 päeva...Eelnimetatud tibla jagab neid ajakirju teistte idabloki
tüüpidega ja sai seega pesuehtsaks pornokuningaks. Asjale tõmbas vee peale ühe tiblapaari lollus käia nende patakatega koridori peal ja jääda seersandile vahele.
Seepeale teadsin et pikka pidu siin ei ole ja peitsin oma "autoajakirja"(nii me seda nimetasime, sest tagakaanel oli lexuse reklaam heaks camoks)
rullmati vahele samal ajal kui leitnant ja seeru kabinetis sõjaplaane pidasid. 2 minutit hiljem rääkisim sama juttu kompanii korrapidajale, kes kaasajateenijana
avaldas soovi seda öiseks lugemiseks võtta..olin nõus, sest see tähendas rohkem distantsi enda ja kontrabandi vahel. Nii viisingi rullmati päevniku laua juurde
ja andsin ajakirja ära. Täpselt minut peale seda ülekannet käsutati kõik koridori peale ja tuli mis tulema pidi...täisvarustuse kontroll. Vaeselt Aleksejevilt korjati ära kõik playboy ajakirjad(ja mis veel häirivam, üks Men's Fitness ajakiri, mille kaanel ilutsesid suurte musklitega poolalasti mehed). Ajakirjade staatus on siiani teadmata, ilmselt viis keegi kaadrist need koju ära :D
Jutte on veel, aga võib-olla järgmiseks korraks...
Praegu pajataks veel natukene SBK rännakust, mis jällegist peegeldas Kalevi JVP leebet suhtumist ajateenijatesse.
Kui vanal heal ajal teti rännakuid 70km ja kahe päeva jooksul, siis meie tegime 38km rännaku ja ühe päeva jooksul üllatavalt kauni Pakri poolsaare peal.
Tee peal oli 7 punkti ja igas punktis omad ülesanded(nt meditsiinis elustamine ja rõhksideme tegemine jne)
Rännakule ei pidanud kaasa võtma lebomatte, magamiskotte ja ka killuvesti mitte, jälle räige hinnaalandus.
Punktides olid ülesanded iseenesest kerged, aga hindamine oli tiba jama...nimelt võis sihtmärgi osutamise eest saada 3 punkti, aga meditsiini eest lausa 32
, kuigi üks ei pruukinud olla tähtsam/raskem teisest, rääkimata 10-kordsest erinevusest.
Kuna mul oli side tiba nõrgalt ja hoidsin niisama haava südamest kõrgemal ilma seljakotti vms. alla panemata, kaotasin 2 vea eest 8 punkti! Sitt lugu lilleke ja sinna mu Sõdurieksami kuld ka läks :D
Saan ainult hõbedase mõõgaga nüüd vormi peal kõvatada.
Üldiselt võis siiski rahule jääda...kuigi kaadrit oli vähe, saime päris hea väljaõppe ilma tühipalja nussita ja võime nüüd teenistusega jätkata.
Nimelt nüüd on mul tulemas nooremallohvitseri kursus, ehk NAK, mis tõotab tulla natuke põnevam, sest nüüd on meil ka jaoülemad välja vaadatud
kes on sealtsamast Scoutspataljonist(+ koos meiega hakkavad rügama elukutselised reamehed sealtsamast Scoutsist, kes tahavad seeruks saada)
Aga siis!
Huah naases pealinna! Pikem, laiem ja rohelisem, kui kunagi varem. Kolm kuud ranges tsölibaadis elada - see on hind, mida KELLELTKI ei tohiks küsida. Pole lihtne ette kujutada, tema kannatusi, seega mõistagi, esimene asi, mida Huah tegi oli... jjjjep, suundus internetti gamespot.com'i tutvuma, millest ta kätekõverdusi-ja-toenglamangut-lähima-seksuaalse-kontaktina-kogema-treenitud keha oli vahepeal ilma jäänud:D. Tuli välja, et "Hearts of Iron 3" 'st.
Aga see selleks.
Äärmiselt tavapäratult istun ma täna pühapäeval lihtsalt kodus ja padja-näoga toimetan meelte-mandoliini melanhoolse ulgumise saatel. Kodus istumine pole mulle! Aga oh seda rõõmu, Postimees online mulle siiski rõõmusõnumeid toovat paistab:D
Tule taevas appi! Aitäh sulle postimees.ee nende kolme loo eest, aitäh et mind lõbustad. Kahju ainult et teiste kulult:-)
Aga see selleks.
Äärmiselt tavapäratult istun ma täna pühapäeval lihtsalt kodus ja padja-näoga toimetan meelte-mandoliini melanhoolse ulgumise saatel. Kodus istumine pole mulle! Aga oh seda rõõmu, Postimees online mulle siiski rõõmusõnumeid toovat paistab:D
- Gruusia piiri lähedal, meie idanaabrite jurest Inguššias, tappis eile õhtul kell pool kümme, Sissi enesetapuvõitleja VEOAUTOPOMMIGA ÜHE MAANTEMIILITSA. No ma ei ole suurem asi ekspert alal, mida täpselt selle räämas, künkliku kandi ekstremistlikud rühmitused täpselt nõuavad, va. mingit iseseisvat riiki (ilma et neil oleks mingisugustki infrastruktuuri selle haldamiseks). Kuid üsna kindlalt võin ma neile öelda, et TAPPES MAANTEETÖÖLISI VEOAUTOPOMMIDEGA, RIIGIS KUS INIMELU EEST EI OSTA IMPORDITUD JALGRATASTKI ei ole mingi hea, produktiivne, ega vähegi ratsionaalne viis oma poliitilisi ambitsioone teostada. Võtke ennast kokku, poisid. Mis vanast heast koolitäis lapsi pantvangiks võtta taktikast sai? Pole ju tarvis ratast uuesti leiutama hakata:D
- Austrias sai õnnetul kombel surma 45-aastane Günther Link, kes olles saatana tumedate jõudude poolt mitmeks tunniks lifti kinni pandud, läks korraliku katoliiklasena, esimese asjana olles välja aidatud, pühakotta, et pääsemise eest jumalat tänada. Seal kukkus talle aga peale pool tonni kaaluv kivist altar, mis taadi otsejoones Jeesuse juurde saatis. «Tundub, et ta embas kivist sammast, millele altar toetus ning altar kukkus talle peale, tappes ta hetkega,» ütles politsei esindaja. «Leidsime sambalt tema sõrmejälgi ja jätkame juhtunu uurimist.» Jep, gravitatsiooni vastu juba puhtalt jumalasõnaga ei saa...
- Neljapäeval pidasid piirivalvurid Lõuna-Eestis riigipiiri vahetus läheduses kinni kaks Somaalia kodanikku, kes olid Eestisse saabunud ebaseaduslikult Somaalia keelest selline mõiste nagu seaduslik vist hoopistükkis puudub . Kahtlastest võõrastest teavitas piirivalvet kohalik elanik. Kuna neil puudusid isikut tõendavad dokumendid, toimetati nad asjaolude tuvastamiseks piirivalve ametiruumidesse, teatas piirivalveamet. Kontrolli tulemusena tuvastati, et isikud olid Eestisse saabunud ebaseaduslikult lootuses leida Euroopast tööd. BNS. Jeps Eestisse tööd otsima... kes on siin maailmas piisavalt õel olend, et kahele kodakondsuseta mustanahalisele praegusel ajal Lõuna-Eestisse tööd otsima soovitas tulla? Ja üleüldse mis neil arus oli, et nad lihtsalt "sulavad" rahva sekka ära? parukast ja päikeseprillidest jääb vist väheks:P
Tule taevas appi! Aitäh sulle postimees.ee nende kolme loo eest, aitäh et mind lõbustad. Kahju ainult et teiste kulult:-)
Monday, August 31, 2009
Miinisadamast
On siis üks sõber, kes teravaim pintsel pinalis tõesti ei ole. Tegelikult, kui ta oleks pinalis, siis oleks ta tõenäoliselt lihtsalt puust pulk. Viisakuse mõttes on tema nimeks alljärgnevas tekstis lihtsalt M.
Käis mul siis külas seen härra M, kui ta oli siis suutnud lõpuks terve nädal aega mitte midagi kapitaalselt perse keerata ja ta lasti lõpuks linnaloale. M teenib mereväes lootuses, et hommikused staadioni-ringid, madrats kaenlas suudavad ta asjalikumaks poisiks teha. Kas see õnnestub, või mitte, eks näis... reede öösel kuulen oma paraadnast lõugamist, lähen uksele ja kes muu seal oma paraadvormis räuskab, kui mitte M. "jää vait, hilja juba!" ja kohe otsa "jää vait sa oled vormis" see aitas. Maanas siis ette viltuse irve ja astus sisse. Pakusin talle siis rumalast peast veini. Üsna mõtlematu minust, teades M-i suhteid alkoholiga ja graatsilisust tema liikumises. Tunnikese möödudes suutis tema valge paraadvorm veini õnneks endasse imada ja minu valge diivan, kuhu ma tolguse istutasin punaseks ei saanudki. Kas järgmisel päeval M, olles veendunud et veinipleki saab vormilt välja hunniku vanishiga, sai selle välja. Mõnes mõttes küll, vähemasti tema nüüd ühtlaselt helesinisel vormil polnud plekkigi punast. Kogu selle aja peale, kui ta mu diivanit tagumikuga embas, endale veini peale loksutas ja oma elust rääkis sain ma kirja mõned suvalised jupid, siin all nad siis on, väljavõtted ta jutust.
(soovist hoida blogi keelekasutust võimalikult pornovabana, asendasin kõik M-i sõnad juurega nussima, sõnaga kõditama. Palun siis ise peas asendada:-D)
Käis mul siis külas seen härra M, kui ta oli siis suutnud lõpuks terve nädal aega mitte midagi kapitaalselt perse keerata ja ta lasti lõpuks linnaloale. M teenib mereväes lootuses, et hommikused staadioni-ringid, madrats kaenlas suudavad ta asjalikumaks poisiks teha. Kas see õnnestub, või mitte, eks näis... reede öösel kuulen oma paraadnast lõugamist, lähen uksele ja kes muu seal oma paraadvormis räuskab, kui mitte M. "jää vait, hilja juba!" ja kohe otsa "jää vait sa oled vormis" see aitas. Maanas siis ette viltuse irve ja astus sisse. Pakusin talle siis rumalast peast veini. Üsna mõtlematu minust, teades M-i suhteid alkoholiga ja graatsilisust tema liikumises. Tunnikese möödudes suutis tema valge paraadvorm veini õnneks endasse imada ja minu valge diivan, kuhu ma tolguse istutasin punaseks ei saanudki. Kas järgmisel päeval M, olles veendunud et veinipleki saab vormilt välja hunniku vanishiga, sai selle välja. Mõnes mõttes küll, vähemasti tema nüüd ühtlaselt helesinisel vormil polnud plekkigi punast. Kogu selle aja peale, kui ta mu diivanit tagumikuga embas, endale veini peale loksutas ja oma elust rääkis sain ma kirja mõned suvalised jupid, siin all nad siis on, väljavõtted ta jutust.
(soovist hoida blogi keelekasutust võimalikult pornovabana, asendasin kõik M-i sõnad juurega nussima, sõnaga kõditama. Palun siis ise peas asendada:-D)
- Ja siis mingi viis korda järjest kõditatakse
- Lõpuks tuleb lõuna peale ja siis enam ei kõditata, siis tuleb kapitornaado
- Mind tuntaksegi seal kui tundides magaja ja vahel juba enne tunni algust kõditatakse
- Ma soovin suitsu teha - antakse pakk heina ja tikud, öeldakse: "tee suitsu!" Seejärel kõditatakse
- Ma soovin lahkuda - neli venda tõstab sind kanderaami, preester loeb palve ja sind kantakse välja. Seejärel tehakse veel kõdi
- Ja meid kõditati iga õhtu nii mis kole, igas suunas ja igat pidi
- Treeningkõditamine, uputuse ajal keset ööd
- Kõditamine enne magamaminemist, enne ärkamist ja peale magamaminemist
televusseris
Vahetan kanaleid
ETV-s klõbistab yakuza raudteel stepptantsu.
Kanal kahes opereerib üks hindu oma isa peenist suuremaks.
MTV-s läheb rase naine sünnitama apteeki, mis müüs talle defektsed kondoomid.
Tv3-s kõlab Härra S L Jacksoni suust nali : "A sailor and a marine are taking a piss at a public restroom. The marine finishes first and washes his hands. The sailor just walks to the exit. So the marine says to him: hey, in the marines they teach us to wash our hands after taking a piss. The sailor says: yeah well, in the navy they teach us to not piss on our hands." Selge Samuel Jacksoni filmi puhul oli see highlight, võib nüüd rahuliku südamega teleka kinni panna ja midagi produktiivsemat teha.
ETV-s klõbistab yakuza raudteel stepptantsu.
Kanal kahes opereerib üks hindu oma isa peenist suuremaks.
MTV-s läheb rase naine sünnitama apteeki, mis müüs talle defektsed kondoomid.
Tv3-s kõlab Härra S L Jacksoni suust nali : "A sailor and a marine are taking a piss at a public restroom. The marine finishes first and washes his hands. The sailor just walks to the exit. So the marine says to him: hey, in the marines they teach us to wash our hands after taking a piss. The sailor says: yeah well, in the navy they teach us to not piss on our hands." Selge Samuel Jacksoni filmi puhul oli see highlight, võib nüüd rahuliku südamega teleka kinni panna ja midagi produktiivsemat teha.
Friday, August 28, 2009
uudiseid idast
Järgneva uudise otsa komistasin Postimees online'is Siin on ta siis originaalkujul, aga ma panen oma remargid punaselt juurde!
Sosnovõi Bori tuumajaamas seisati üks veel üks energiaplokk
28.08.2009 14:06
Peterburi lähistel Sosnovõi Boris asuva Leningradi tuumaelektrijaam kolmas energiaplokk pandi eile õhtul seisma. nõnda palju kui mina mäletan seisab neljas juba üle aasta
Tuumajaama kommunikatsioonijuht Sergei Averjanov rääkis uudisteagentuurile RIA Novosti telefoni teel, haiglast, et jahutussüsteemi kollektorist leiti auk see seletas ühtlasi jaama-koristajat vaevava probleemi, miks söökla põrandale alalõpmata nurka vett koguneb. Ta kinnitas, et radiatsiooni foon jaamas ja selle lähipiirkonnas jääb lubatu piiridesse täpselt see paras arv röntgeneid, et 10 minutit kuivava valge lina taustal seistes sinna terve luustik jõuaks jäädvustuda.
«Vea kõrvaldamiseks keerati üritati keerata võimsus nullini maha, sest sellised tööd nõuavad energiaploki peatamist ja jahtumist samuti vajavad need treenitud spetsialiste, viimased insenerid kes olid tuttavad Sosnovi Bor-i tüüpi tuumajaamadega surid Tšernobolis,» selgitas ta.
Averjanovi sõnul pandi plokk seisma kell 19.42 Moskva aja järgi 15 lähedalasuvat seafarmi jäid elektrita. Remonditööd peaksid lõppema algama 31. augustiks.
Sosnovõi Bori tuumajaamas töötab praegu esimene ja teine energiaplokk, neljas on kapitaalremondis. told you so.
Soome lahe ääres asuvat tuumajaama hakati ehitama 1967. aasta septembris. Esimene energiaplokk hakkas tööle 1973. aastal, neljas plokk 1981. aastal.Tšernobõli katastroofi ajaks tähistas neljas plokk oma 5 juubelit. Tuumareaktorite aastates on see ca. 35.
Keskkonnaameti kiirgusosakonna referent Lee Kungla ütles Postimees.ee'le, et neid pole õnnetusest teavitatud võttes näiteid minevikust siis ei teata venemaa oma tuuma-õnnetustest enne, kui duumas istuvatel taatidel hakkab juukseid peast sadama, kuid kui see on Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri skaalal esimese või teise astme õnnetus rahvusvahelisel agentuuril pole selle jaoks skaalat. Venemaal liigitatakse seda jama lihtsalt kausta "pizdets", nagu väidab Soome radiatsiooniohutuse keskuse juhataja Heikki Reponen, siis kiirgusohtu Eestile sellest ei tulene.
«Esimese astme õnnetustest ei peagi rahvusvaheliselt teavitama,» selgitas ta, lisades, et esimese ja teise astme õnnetused on reeglina ettevõttesisesed ning radiatsiooniohtu kaugemale need endast ei kujuta.
Vot selline lugu oli siis... päris tõsine jama tuleb siis kui kolm neljast energiaplokist seiskuvad. Miks on neid Tuumaelektrijaamades muidu alati vähemalt kaks? Ikka selle tarvis, et kui ühe reaktoriga peaks midagi juhtuma, siis on teine suuteline energia puudujäägi korvata ja katkise reaktori tuuma jahutada. Igatahes fakt on see et, mõnisada kilomeeter Eesti piirist eemal seisab üks maailma vanimaid töötavaid tuumaelektrijaamu. Ja seda haldavad inimesed kes on läbi ajaloo olnud tuumaenergiaga sama ettevaatlikud, kui pärdikud laetud revolvritega.
Huuah extreme makeover
Kõigist poistest teisel pool aeda tunneb Huuah ennast püksades vast kõige mugavamalt. Camo-riietus oli ja on tema naturaalne kest ilma milleta Huua kaotaks jupi oma identiteedist ja kaoks halli massi. Huuah on küllap selline inimene kes hea meelega, seljas digitaal-camo viiks oma laigulises kleidis pruudi altari ette, kui aeg tuleb.
Ometigi vooris ühel võrdlemisi sajuta juulikuu päeval mööda tartu auklike tänavaid ja munakivisillutisi, ranna-pastelde lõbusa plärtsumise saatel keegi vägagi Huuale sarnane tegelane.
Kas selle Londoni-suvitaja garderoobi-kuhja all oli Huuah?
Ometigi vooris ühel võrdlemisi sajuta juulikuu päeval mööda tartu auklike tänavaid ja munakivisillutisi, ranna-pastelde lõbusa plärtsumise saatel keegi vägagi Huuale sarnane tegelane.
Kas selle Londoni-suvitaja garderoobi-kuhja all oli Huuah?
Wednesday, August 26, 2009
uus administratsioon
Kuidagi pidi ju alustama... Mõtlesin et kaks paberitükki lõua all kleepides ja tagurpidi filmides oleks kõige loogilisem.
President
Friday, June 12, 2009
Sunday, May 31, 2009
What the fuck whas that?
Lühikokkuvõte: rahulik grill Nõmmel Riho juures, autosõit Otepääle, Annimatsil vana klassiga laaberdamine, järgmine päev ujumine ja tšill+päikesepõletus, põgenemine, Tallinnasse tagasi, filmiõhtu, the morning after.
Kõik algas tsivilseeritud plaaniga minna Riho poole grillima ja sünnipäeva tähistama. Pidi olema hea ja rahulik istumine ning jutu veeretamine paari õlle ja grilliga...
Along comes sass and everything goes horribly wrong(or right, depends on how to look at it.)
Muuseas mainiti et vana klass peab Annimatsil kolmepäevast pidu(need erinevad märgatavalt eliitklassi läbudest peab mainima ja mitte positiivselt) ja et Madis on sinna mineja. Sass mõtles, et hüppab ka kaasa ja siis kukuti ka mind moosima, et võiks kell 23 reede õhtu auto peale ronida ja sõita Otepää kanti vana klassi üle vaatama. Hea jupp poolikust juba all, olin ma nõus, kaasas varustus ainult öökülmas jalgsirännakuks kodu poole. Ehk siis kindad ja kampsun õlakotis. Big mistake. Haarasime omad joogid kaasa, soovisime sünnipäevalapsele kõike head ja vabandasime oma varast lahkumist. Nõmme keskuses saime auto peale ja sealt läks sõit lahti. Tee jooksul sai melu palju olema, viina ja rummi reservid läksid paaki. Öösel peale ühte jõudsime Annimatsile ilutulestiku saatel. Seal selgus, et vanale klassile iseloomulikult oli suurem osa rahvast juba magama läinud ja teine osa veel niisama juttu ajamas. Koheselt peksime kõik üles, käisime need väikesed kuudisarnased majakesed läbi ja tervitasime kõiki lõbusalt. Kusagil selle aja paiku sai viin otsa siiski...õige kah :D
Ühel tüübil oli kummalisel kombel kolmeliitrine purk, mille sisu üle mõningane vaidlus oli. Mina ütleks et see oli käärinud õunamahl, aga omanik väitis et see pidavat mingi kodune vein olema...sellele rummi lisamine ei aidanud olukorda selgitada.
Igaljuhul see õhtu oli täis väiksemaid ja suuremaid nalju, näiteks kohalikus baaris üle laua sünkroonis lendamine ja üldine läbustamine ning ringihüppamine.
Nalja oli kuna kella viieni kui mäletan õigesti..siis läksime laiali igaüks magama kuhu juhtus. kuudi põrandal magamisel oli kaasa võetud kampsun kuldaväärt. Sai natuke spartalikes oludes öö mööda saata :D
Hommikul rottisin hommikusööki, mis oli puder ja moos, päris hea oli isegi. Paar õlut peaparanduseks ja hea põhi oli juba all :D
Sai ühte lähedalolevat järve külastada, aga kuna mul puudus igasugune ujumisvarustus(ununes eelmisel aastal õpitud abinõu, et kui sassiga liigud, siis võta alati ujumispüksid kaasa, või muidu :D) siis vaatasin niisama vett. Siiski üks lahke klassiõde oli nõus laenama oma pükse(rohelised, teksariidest, ja väikesed, sellest tehti ohtralt pilte, mida ma praegusel hetkel loodan viimseni hävitada) ning seega sai ka natuke ujumist proovida esimest korda see suvi, korduvalt, aga vesi kuigi soe ei olnud. See päev läks kainemalt siiski ja sai ka natuke mõistlikumat juttu ajada. Ilm oli kohutavalt päikeseline ja tänu sellele on suurem osa minu kehast punane ja tundlik(või oli see mingi mäluauk eelmisest õhtust..hmm?)
Long story short, lasime jalga sassiga just sellel hetkel, kui klassijuhatajale hakati andma üle 800 krooni eest shokolaadi(kohutav kink, aga mis teha). Sass ei suutnud neid väärakaid enam kauem taluda ja seega jooksime väga ebasündsalt ja taktitundetult minema just hetkel kui karjuti vaikust ja algas pidulik moment. Kui pilgut tapaksid, siis me oleksime pulbriks tehtud :D
Ohjah...siis me olimegi suvalisel kruusateel kusagil Otepää lähedal pärapõrgus, helistasime Rihole ja ta oli piisavalt lahke ning hea, et tuli meile vastu autoga :D
pärast paaritunnist rännakut jalgsi, ootasime Riho kusagil bensiinijaamas, kuni ta lõpuks saabus kusagil peale üheksat...sõit oli unine ja saabusime Tallinnasse enne keskööd tiba. Ettemõtlevalt olime bensukast ka 6-packi ostnud ja otsustasime the filmiõhtu, vaadates tiba tipsis peaga "Fear and Loathing in Las Vegas". Mõeldud-tehtud ja sellele vaatasime veel otsa Robot Chicken kolmandat hooaega, kuni lõpuks kusagil nelja paiku magama saime...Hommik kell 10 ülesse ja pool päeva vaatasime igasugu muud pahna arvutist, samal ajal kui ma nööpe õmblesin tagasi sassi pükste külge(ee....khm...pikk lugu). .
andthatsquiteaboutit...ei hakka rohkem aega kulutama, isegi peaaaegu tund aega seda jama kokku kirjutanud mida loeb äkki 5 inimest :P
Kõik algas tsivilseeritud plaaniga minna Riho poole grillima ja sünnipäeva tähistama. Pidi olema hea ja rahulik istumine ning jutu veeretamine paari õlle ja grilliga...
Along comes sass and everything goes horribly wrong(or right, depends on how to look at it.)
Muuseas mainiti et vana klass peab Annimatsil kolmepäevast pidu(need erinevad märgatavalt eliitklassi läbudest peab mainima ja mitte positiivselt) ja et Madis on sinna mineja. Sass mõtles, et hüppab ka kaasa ja siis kukuti ka mind moosima, et võiks kell 23 reede õhtu auto peale ronida ja sõita Otepää kanti vana klassi üle vaatama. Hea jupp poolikust juba all, olin ma nõus, kaasas varustus ainult öökülmas jalgsirännakuks kodu poole. Ehk siis kindad ja kampsun õlakotis. Big mistake. Haarasime omad joogid kaasa, soovisime sünnipäevalapsele kõike head ja vabandasime oma varast lahkumist. Nõmme keskuses saime auto peale ja sealt läks sõit lahti. Tee jooksul sai melu palju olema, viina ja rummi reservid läksid paaki. Öösel peale ühte jõudsime Annimatsile ilutulestiku saatel. Seal selgus, et vanale klassile iseloomulikult oli suurem osa rahvast juba magama läinud ja teine osa veel niisama juttu ajamas. Koheselt peksime kõik üles, käisime need väikesed kuudisarnased majakesed läbi ja tervitasime kõiki lõbusalt. Kusagil selle aja paiku sai viin otsa siiski...õige kah :D
Ühel tüübil oli kummalisel kombel kolmeliitrine purk, mille sisu üle mõningane vaidlus oli. Mina ütleks et see oli käärinud õunamahl, aga omanik väitis et see pidavat mingi kodune vein olema...sellele rummi lisamine ei aidanud olukorda selgitada.
Igaljuhul see õhtu oli täis väiksemaid ja suuremaid nalju, näiteks kohalikus baaris üle laua sünkroonis lendamine ja üldine läbustamine ning ringihüppamine.
Nalja oli kuna kella viieni kui mäletan õigesti..siis läksime laiali igaüks magama kuhu juhtus. kuudi põrandal magamisel oli kaasa võetud kampsun kuldaväärt. Sai natuke spartalikes oludes öö mööda saata :D
Hommikul rottisin hommikusööki, mis oli puder ja moos, päris hea oli isegi. Paar õlut peaparanduseks ja hea põhi oli juba all :D
Sai ühte lähedalolevat järve külastada, aga kuna mul puudus igasugune ujumisvarustus(ununes eelmisel aastal õpitud abinõu, et kui sassiga liigud, siis võta alati ujumispüksid kaasa, või muidu :D) siis vaatasin niisama vett. Siiski üks lahke klassiõde oli nõus laenama oma pükse(rohelised, teksariidest, ja väikesed, sellest tehti ohtralt pilte, mida ma praegusel hetkel loodan viimseni hävitada) ning seega sai ka natuke ujumist proovida esimest korda see suvi, korduvalt, aga vesi kuigi soe ei olnud. See päev läks kainemalt siiski ja sai ka natuke mõistlikumat juttu ajada. Ilm oli kohutavalt päikeseline ja tänu sellele on suurem osa minu kehast punane ja tundlik(või oli see mingi mäluauk eelmisest õhtust..hmm?)
Long story short, lasime jalga sassiga just sellel hetkel, kui klassijuhatajale hakati andma üle 800 krooni eest shokolaadi(kohutav kink, aga mis teha). Sass ei suutnud neid väärakaid enam kauem taluda ja seega jooksime väga ebasündsalt ja taktitundetult minema just hetkel kui karjuti vaikust ja algas pidulik moment. Kui pilgut tapaksid, siis me oleksime pulbriks tehtud :D
Ohjah...siis me olimegi suvalisel kruusateel kusagil Otepää lähedal pärapõrgus, helistasime Rihole ja ta oli piisavalt lahke ning hea, et tuli meile vastu autoga :D
pärast paaritunnist rännakut jalgsi, ootasime Riho kusagil bensiinijaamas, kuni ta lõpuks saabus kusagil peale üheksat...sõit oli unine ja saabusime Tallinnasse enne keskööd tiba. Ettemõtlevalt olime bensukast ka 6-packi ostnud ja otsustasime the filmiõhtu, vaadates tiba tipsis peaga "Fear and Loathing in Las Vegas". Mõeldud-tehtud ja sellele vaatasime veel otsa Robot Chicken kolmandat hooaega, kuni lõpuks kusagil nelja paiku magama saime...Hommik kell 10 ülesse ja pool päeva vaatasime igasugu muud pahna arvutist, samal ajal kui ma nööpe õmblesin tagasi sassi pükste külge(ee....khm...pikk lugu). .
andthatsquiteaboutit...ei hakka rohkem aega kulutama, isegi peaaaegu tund aega seda jama kokku kirjutanud mida loeb äkki 5 inimest :P
Thursday, May 28, 2009
Sunday, May 17, 2009
Poliitikat
Tuli järsku selline sähvatus, mille paneks tallele ja vaatab kas kukub nii välja nagu mõte tekkis...
Ehk siis praegu on olukord, kus Obama tirib USA'd tohututesse võlgadesse, rikub väliskaubanduse lepinguid, süstemaatiliselt hävitab 6 aastaga üles ehitatud luurevõrgustikku ja on üldiselt mannetu igal alal peale retoorika. Ometi ameeriklased armastavad teda, eriti meedia(kes oleks arvanud et ajakirjad võivad panna esikaanele pilte presidendist rannas ja bokseritega, samal ajal kui tema tegevus ei saa mitte vähematki kriitikat). Muidugi vabariiklased karjuvad, et võlg on kurjast, Obama kaitseb terroriste yadda yadda yadda...
Mõttekild siis järgmine...Praegu on täpselt sama olukord kui 70'ndatel.
70'-Nixon(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Vietnami sõja ja Watergate skandaali tõttu.
00'-Bush(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Iraagi sõja ja majanduslanguse tõttu.
70'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas vähese tegeliku kogemusega: Jimmy Carter(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ning seda just föderaalvalitsuse kulutustega. Samuti lubatakse taastada USA maine pärast Vietnami sõda.
00'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas minimaalse tegeliku kogemusega: Barack Obama(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga kui esimene mustanahaline president ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ja seda läbi osava retoorika(tegelikkuses tohutute võlgade abil). Lubatakse taastada USA maine pärast Iraagi sõda.
70'-Algne toetus ja entusiasm vähenevad ja lõpuks varisevad kui selgub uue kursi kasutu iseloom. Lepitav välispoliitika viib Iraani pantvangikriisini ja üldisele USA maine langusele. Jimmy Carterist jääb mälestus kui ühest kõige halvemast presidendist ja pärast tema valitsust tuleb võimule vabariiklane- Ronald Reagan, üks parimaid asju mis selle riigiga juhtunud pärast Teddy Roosevelti.
00'-Praegu on Obama oma retoorika ja toetuse laineharjal ja tagasilöögid vildakast välispoliitikast ja vigasest eelarvest ning föderaalvalitsuse jagelemisest pole veel saabunud. Minu mõte siis selline, et las käib USA'st üle selline sotsialismipalavik mõneks ajaks, mannetu demokraadist president võib tuua endaga kaasa ka positiivse ajastu pärast oma läbikukkunud aastaid. Siiski poleks seda jama vaja ning seda suppi ei ole kellegil tarvis ära lürpida.
Muidugi on eelnev tekst minupoolne spekulatsioon, palju parem variant oleks, kui Obama suudaks tõesti oma suuri ideid korda saata, aga kahjuks võib noor president reaalsuselt tõsise põntsu saada. Ma loodan, et ma pärast loen seda ja näen et eksisin, aga mul on kuri tunne, et Obama juhtimise all lähevad USA's asjad allamäge veel pikemat aega.
Ehk siis praegu on olukord, kus Obama tirib USA'd tohututesse võlgadesse, rikub väliskaubanduse lepinguid, süstemaatiliselt hävitab 6 aastaga üles ehitatud luurevõrgustikku ja on üldiselt mannetu igal alal peale retoorika. Ometi ameeriklased armastavad teda, eriti meedia(kes oleks arvanud et ajakirjad võivad panna esikaanele pilte presidendist rannas ja bokseritega, samal ajal kui tema tegevus ei saa mitte vähematki kriitikat). Muidugi vabariiklased karjuvad, et võlg on kurjast, Obama kaitseb terroriste yadda yadda yadda...
Mõttekild siis järgmine...Praegu on täpselt sama olukord kui 70'ndatel.
70'-Nixon(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Vietnami sõja ja Watergate skandaali tõttu.
00'-Bush(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Iraagi sõja ja majanduslanguse tõttu.
70'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas vähese tegeliku kogemusega: Jimmy Carter(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ning seda just föderaalvalitsuse kulutustega. Samuti lubatakse taastada USA maine pärast Vietnami sõda.
00'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas minimaalse tegeliku kogemusega: Barack Obama(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga kui esimene mustanahaline president ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ja seda läbi osava retoorika(tegelikkuses tohutute võlgade abil). Lubatakse taastada USA maine pärast Iraagi sõda.
70'-Algne toetus ja entusiasm vähenevad ja lõpuks varisevad kui selgub uue kursi kasutu iseloom. Lepitav välispoliitika viib Iraani pantvangikriisini ja üldisele USA maine langusele. Jimmy Carterist jääb mälestus kui ühest kõige halvemast presidendist ja pärast tema valitsust tuleb võimule vabariiklane- Ronald Reagan, üks parimaid asju mis selle riigiga juhtunud pärast Teddy Roosevelti.
00'-Praegu on Obama oma retoorika ja toetuse laineharjal ja tagasilöögid vildakast välispoliitikast ja vigasest eelarvest ning föderaalvalitsuse jagelemisest pole veel saabunud. Minu mõte siis selline, et las käib USA'st üle selline sotsialismipalavik mõneks ajaks, mannetu demokraadist president võib tuua endaga kaasa ka positiivse ajastu pärast oma läbikukkunud aastaid. Siiski poleks seda jama vaja ning seda suppi ei ole kellegil tarvis ära lürpida.
Muidugi on eelnev tekst minupoolne spekulatsioon, palju parem variant oleks, kui Obama suudaks tõesti oma suuri ideid korda saata, aga kahjuks võib noor president reaalsuselt tõsise põntsu saada. Ma loodan, et ma pärast loen seda ja näen et eksisin, aga mul on kuri tunne, et Obama juhtimise all lähevad USA's asjad allamäge veel pikemat aega.
Monday, May 11, 2009
Sass tagasi Maarjamaa rüpes
Täna õhtul kell 1800 koputas keegi segane mulle akna peale ja pistis pärast seda karjuma nagu segane eesel. Ehk siis Sass oli tagasi eestimaal :D
Saabus öösel kell 1 lennukiga pärast 2 kuud Kanaari saartel puhkamist ja mina olin peale vanemate esimene inimene keda ta külastada mõtles. Woo. Kusjuures lennukipileti sai ta 200 euroga otselennu Tallinnasse.
Anyways, pärast seda läksime miskipärast piljardit mängima ja veetsime seal paar tundi. Hunnik õllesid läks alla samal ajal kui mänguoskus kahanes...seal siis Sass pajatas kuidas ta hotellitoa oli maatasa teinud ning kuidas ta lõuna-Saharas sattus keset miinivälja magama, sest AK-47'tega piirivalvurid ei lubanud teda ilma viisata üle(viisa ostis päev hiljem lähedasest külakesest 2 dollari eest). Ohjah, neid lugusid on liiga palju et pajatada ja kindlasti liiga palju et trükimusta kannataksid :D
Muidugi saabus ta esmaspäeval, mis muutus kohe joominguks piljardisaalis, millele järgnesid žõnnid. Õnneks kange peale asi ei läinud ja seega võin ma seda teksti kirjutada ilma erilise grammatilise pornograafiata.
Ühe huvitava mõttekillu ta siiski viskas. Ta tuli tagasi põhiliselt selle pärast, et iga pooletoobine võib minna välismaale elama/töötama, inimesed, kelle kinganumber võrdub nende IQ'ga, aga Sass päris selline pole ja seega tuleb tagasi ja lõpetab keskkooli ja plaanib isegi edasi õppida. Ühesõnaga, need kes välismaale pikemaks ajaks lähevad on pooletoobised, Sass räägib isiklikust kogemusest, ta on neid inimesi näinud ja ka keppinud :D
Tal endal läks vähemalt pool aastat sellest aru saamiseks, aga nüüd on jälle mõistuse juures ja on kodumaal tagasi.
Reede juba järgmine suurem tripp, eks näeb kuidas välja kukub.
Saabus öösel kell 1 lennukiga pärast 2 kuud Kanaari saartel puhkamist ja mina olin peale vanemate esimene inimene keda ta külastada mõtles. Woo. Kusjuures lennukipileti sai ta 200 euroga otselennu Tallinnasse.
Anyways, pärast seda läksime miskipärast piljardit mängima ja veetsime seal paar tundi. Hunnik õllesid läks alla samal ajal kui mänguoskus kahanes...seal siis Sass pajatas kuidas ta hotellitoa oli maatasa teinud ning kuidas ta lõuna-Saharas sattus keset miinivälja magama, sest AK-47'tega piirivalvurid ei lubanud teda ilma viisata üle(viisa ostis päev hiljem lähedasest külakesest 2 dollari eest). Ohjah, neid lugusid on liiga palju et pajatada ja kindlasti liiga palju et trükimusta kannataksid :D
Muidugi saabus ta esmaspäeval, mis muutus kohe joominguks piljardisaalis, millele järgnesid žõnnid. Õnneks kange peale asi ei läinud ja seega võin ma seda teksti kirjutada ilma erilise grammatilise pornograafiata.
Ühe huvitava mõttekillu ta siiski viskas. Ta tuli tagasi põhiliselt selle pärast, et iga pooletoobine võib minna välismaale elama/töötama, inimesed, kelle kinganumber võrdub nende IQ'ga, aga Sass päris selline pole ja seega tuleb tagasi ja lõpetab keskkooli ja plaanib isegi edasi õppida. Ühesõnaga, need kes välismaale pikemaks ajaks lähevad on pooletoobised, Sass räägib isiklikust kogemusest, ta on neid inimesi näinud ja ka keppinud :D
Tal endal läks vähemalt pool aastat sellest aru saamiseks, aga nüüd on jälle mõistuse juures ja on kodumaal tagasi.
Reede juba järgmine suurem tripp, eks näeb kuidas välja kukub.
Thursday, April 2, 2009
Tuesday, March 3, 2009
Vandenõuteoreetikud
Sometimes they just cross that line between annoying scumbags and laughable douchebags :P
Wednesday, February 25, 2009
Nolife is a fucking timekiller
O RLY?
Igal juhul, DOW II 18 veebruar...Tom Clancy's EndWar 24 veebruar....Empire: Total War 3 märts...Company of Heroes: Tales of Valour 8 aprill....
Millal eksamitele üldse aega jääb?
Igal juhul, DOW II 18 veebruar...Tom Clancy's EndWar 24 veebruar....Empire: Total War 3 märts...Company of Heroes: Tales of Valour 8 aprill....
Millal eksamitele üldse aega jääb?
Tuesday, February 3, 2009
kunsti eesmärgil
Basically kunstiesitluse tarvis oli vaja klassiga jagada mõningaid teoseid...jätan nad siia rippuma ikkagist hetkel. Pärast äkki saab heietada...
.jpg)
.jpg)
Tuesday, January 27, 2009
Vaba rahvas tahab ja oskab kaitsta oma vabadust
Inimene ja rahvas on alati ihanud vabadust. Orjastatud rahvale tähendab vabadus õigust töötada iseenda hüvanguks. Demokraatlikule rahvale tähendab vabadus minimaalset valitsuse sekkumist inimese eraellu. Vabadus on paljudele lai mõiste ja tihtipeale ei märgata selle olemasolu enne kui ta kaotatakse. Vaba rahvas, olles kogenud vabadust, on kõige võimelisem hindama ja kaitsma oma vabadust, aga kuidas saab rahvas, vaba või mitte, kõige paremini kaitsta ja kätte võidelda oma vabadust?
John Stuart Mill on öelnud: „Sõda on kohutav asi, aga mitte kõige kohutavam. Lagunenud ja allakäinud moraalne ning patriootlik tunnetus, mille arvates pole miski väärt sõda, on palju hullem. Inimene kellel pole midagi mille nimel ta on nõus võitlema, midagi mis oleks tähtsam tema enda isiklikust ohutusest, on armetu olevus ja tal pole mingit võimalust olla vaba välja arvatud temast paremate meeste pingutuste läbi.“ Tema mõttekäik iseloomustab kõige paremini minu vaadet vabaduse eest võitlemise kohta. Praktiliselt iga vaba riik ja rahvas on saavutanud oma iseseisvuse just läbi relvastatud vastupanu. Kõige lähedasem näide on Eesti Vabariigi teke aastal 1918. Kui eesti rahvas poleks asunud moodustama armeed koos riigiaparaadiga, oleksid kommunistid või sakslased Eesti riigist üle jooksnud. Paratamatult kaasneb vabadusvõitlusega verevalamine, sest maailmas on jõude, mis ei kannata vabade riikide ja rahvaste teket. Just tänu nendele niinimetatud „parematele meestele“ , kes olid nõus haarama relva, tekkis Eesti riik ja ajalooline pretsedent, mille abil võisid eestlased hiljem taasiseseisvuda.
Paljudele meeldib mõelda, et eestlastel õnnestus ennast vabaks laulda ilma vägivallata ja tänu patsifismile lagundati võimas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Muidugi oli NSVL juba enne pehkinud majake, mis oli kokkukukkumise äärel, aga tegelik kokkuvarisemine saavutati siiski verevalamisega Vilniuses ja mujalgi. Kuigi ei toimunud otsest relvastatud vastupanu, panid tuhanded oma „isikliku ohutuse“ kaalule ja riskisid surmaga, et seista oma vabaduse eest ja lisaks nendele sihikindlad kaitsjad Balti riikide teletornides, kes olid valmis ka relvastatud võitluseks. Kogu laulev revolutsioon sai tekkida tänu NSVL nõrkusele. Varasemal ajastul oleks kogu üritus verre uputatud.
Rahumeelne vastupanu on edukas ainult nõrga või koostöövalmis võimuga. Kui proovida vabadust kätte võidelda veretult tugeva keskvõimuga, on tulemus hävitav. Aastal 1989 avaldasid kümmned tuhanded üliõpilased ja nende toetajad meelt Tiananmen väljakul Hiinas, soovides suuremaid vabadusi ja majandussüsteemi arengut. Valitsus nägi seda elulise ohuna kehtivale korrale ja väljakule korraldati sõjaväeline rünnak tankide ja sõduritega. Tuhanded hukkusid ja kogu intsident salati kodumaal maha, ilma et oleks saavutatud mingit vabadust. Järgnes põhjalik partei ja rahva puhastus igasugustest mässumeelsetest elementidest ning keskvõim ainult tugevnes. Seega ainult sihikindlusest ei piisa vabaduse kättevõitlemiseks.
Tahe kaitsta ja säilitada oma vabadust on üks esimesi eeldusi iseseisva rahva või riigi loomisel. On olukordi kus vabadus on võimalik saavutada minimaalse verevalamise ja vägivallaga, aga kahjuks enamasti peab lähtuma John Stuart Mill seisukohast, et vabaduse peab kätte võitlema sõjalisel teel.
John Stuart Mill on öelnud: „Sõda on kohutav asi, aga mitte kõige kohutavam. Lagunenud ja allakäinud moraalne ning patriootlik tunnetus, mille arvates pole miski väärt sõda, on palju hullem. Inimene kellel pole midagi mille nimel ta on nõus võitlema, midagi mis oleks tähtsam tema enda isiklikust ohutusest, on armetu olevus ja tal pole mingit võimalust olla vaba välja arvatud temast paremate meeste pingutuste läbi.“ Tema mõttekäik iseloomustab kõige paremini minu vaadet vabaduse eest võitlemise kohta. Praktiliselt iga vaba riik ja rahvas on saavutanud oma iseseisvuse just läbi relvastatud vastupanu. Kõige lähedasem näide on Eesti Vabariigi teke aastal 1918. Kui eesti rahvas poleks asunud moodustama armeed koos riigiaparaadiga, oleksid kommunistid või sakslased Eesti riigist üle jooksnud. Paratamatult kaasneb vabadusvõitlusega verevalamine, sest maailmas on jõude, mis ei kannata vabade riikide ja rahvaste teket. Just tänu nendele niinimetatud „parematele meestele“ , kes olid nõus haarama relva, tekkis Eesti riik ja ajalooline pretsedent, mille abil võisid eestlased hiljem taasiseseisvuda.
Paljudele meeldib mõelda, et eestlastel õnnestus ennast vabaks laulda ilma vägivallata ja tänu patsifismile lagundati võimas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Muidugi oli NSVL juba enne pehkinud majake, mis oli kokkukukkumise äärel, aga tegelik kokkuvarisemine saavutati siiski verevalamisega Vilniuses ja mujalgi. Kuigi ei toimunud otsest relvastatud vastupanu, panid tuhanded oma „isikliku ohutuse“ kaalule ja riskisid surmaga, et seista oma vabaduse eest ja lisaks nendele sihikindlad kaitsjad Balti riikide teletornides, kes olid valmis ka relvastatud võitluseks. Kogu laulev revolutsioon sai tekkida tänu NSVL nõrkusele. Varasemal ajastul oleks kogu üritus verre uputatud.
Rahumeelne vastupanu on edukas ainult nõrga või koostöövalmis võimuga. Kui proovida vabadust kätte võidelda veretult tugeva keskvõimuga, on tulemus hävitav. Aastal 1989 avaldasid kümmned tuhanded üliõpilased ja nende toetajad meelt Tiananmen väljakul Hiinas, soovides suuremaid vabadusi ja majandussüsteemi arengut. Valitsus nägi seda elulise ohuna kehtivale korrale ja väljakule korraldati sõjaväeline rünnak tankide ja sõduritega. Tuhanded hukkusid ja kogu intsident salati kodumaal maha, ilma et oleks saavutatud mingit vabadust. Järgnes põhjalik partei ja rahva puhastus igasugustest mässumeelsetest elementidest ning keskvõim ainult tugevnes. Seega ainult sihikindlusest ei piisa vabaduse kättevõitlemiseks.
Tahe kaitsta ja säilitada oma vabadust on üks esimesi eeldusi iseseisva rahva või riigi loomisel. On olukordi kus vabadus on võimalik saavutada minimaalse verevalamise ja vägivallaga, aga kahjuks enamasti peab lähtuma John Stuart Mill seisukohast, et vabaduse peab kätte võitlema sõjalisel teel.
Subscribe to:
Posts (Atom)