Lugege ikka oma meile!

See kirjutis sai välja toksitud millalgi aasta alguses, peale minu Aafrika-mandri seikluseid. Olles läkitanud selle Taavile, sain ma mitu kuud hiljem teada, et ta pole seda lugenudki. Jätku pole siiani olemas mujal, kui mu tänasest pööripäevast, pöördes peas.


---------------------------------------------AAFRIKA-------------------------------------------------


Üks asjadest, mis Aafrikas liikudes tähele annab panna on kindlasti see, et ühed piirkonnad on teistest viletsamad. Jõukamad kandid teeb rikkamaks see, et vaeste alade lontrused ronivad sinna et teha seda, mida nad "tööks" nimetavad ja vaesed piirkonnad teeb viletsamaks see sama jama. Millest aga Iga kord aru ei pruugi saada on see, millal ühe riigi piirid lõppevad ja teise omad algavad. Sellest tulenevad teatud probleemid ühe valge inimese jaoks. Kuigi minu kogemused piirdusid nende aladega loode-aafrikas mille üle Hispaania, Prantsusmaa ja Marocco juba sajandeid jagelevad arvan, et ma sain omeigi parema ettekujutuse sellest kuivast mandrist, kui üks kogenud aafrika-lembeline turist saada võib tahta.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Niipea kui mu kulunud tallad Tarfayas sadama kaiga kontakteerusid oli tunda muutuseid. Öelnud ta-taa rahvale, kes mu nii lahkelt Gibraltarilt ära viisid Marssisin ma juba teadmata suunas sinna, kus paistsid sadama väravapostid, mis kaugeltki viimasteks ei osutunud.

Kui Muhhamed põuetaskust lapiku pudelikese nähtavale tõstis ja Šoti viskaril heal maitsta lasi sain ma aru et seda venikest ei tasu usaldada. Mu käsi luges taskus viimaseid euro münte, mis seal kolksusid kuni Muhhamed jahus midagi oma naisest ja seitsmest tütrest. Esimestes väravates kontrolliti mu passi ja kotti. „See on selleks et uimasteid, relvi ja immigrante ei oleks,” ütles Muhhamed, ilma , selleta et ma peaks küsima, et kas on maailmas küllalt debiilne immigrant kes uimasteid ja relvi Euroopast Moroccosse veab. Ning et juudid läbi ei pääseks, lisas Muhhamed. Silmapiiril paistsid juba järgmised väravad ja Muhhamed kes niisamagi kiire jutuga oli tõstis oma puhtalt voolava inglise keele tempot kahekorra, kui ta hakkas rääkima kuidas ma peaks ta vendade juurde haššiit suitsetama tulema. Need väravad on selleks, etsind teine kord kontrollida ütles mu kaaslane, kui piirivalvur minult kahte eurot välja moosida üritas, seoses ootamatu sadamamaksuga. See on selleks et sind üle kontrollida ja muidugi, et juudid läbi ei tuleks lisas ruttu Muhhamed saates teda sinna, kus Allahi vägi ka ei ulatu ja jätkas rääkimist oma naisest, kelle pilt ta tühja rahakoti vahel oli. Ausalt öeldes võis see olla ükskõik mis teise Muhhamedi naine, sest peale silmade ja tüki ninast, mis musta räti vahelt välja piilusid polnud teda pildilt rohkem näha. Kolmandad väravad kus ees raskemas relvastuses valve seis olid lihtsalt selleks et juudid läbi ei tuleks, ütles mulle Muhhamed. Mu ustav teejuht kelle jutustustest Thomas Hardy vast veel ühe raamatu võiks kirjutada, hulkus minuga kaasas umbes poolteist tundi, mille käigus me põikasime sisse lugematutesse kohtadesse, et küsida inimetelt, kuhu on mul mõtet edasi rännata. Lõppkokkuvõtteks sain ma ta nõbu kohas ära vahetada äärmiselt viletsa kursiga natuke Dirhame, (mis tegelikult nii väheseks ei osutanudki), takso rongijaamani kümnekordse hinnaga sellest, mis ma tulevikus maksin, viis e-maili sigaretipakil suvalistelt inimestelt ja lugematul hulgal kutseid tulla külla, suitsetama. Et Muhhamedist lahti saada, andsin talle paar eurot, mida kokkusattumuslikult ta nõbu vahetada ei suutnud ja ta oli sellega rahul. Mina istusin taksosse, mis 5 kilomeetrise sõidu eest 30 Dirhami, ehk 3 eurot küsis ja minagi olin rahul, teadmata et maksin 4 korda üle.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Raudtee on aafrikas odav, isegi aafriklaste endi jaoks ja viib pea kõikjale. Kõikjale kuhu üks turist võib tahta minna, mis paraku minu jaoks üldsegi ei piisanud. Nagu öeldud sai, on rongiga sõita vägagi odav, kuid veel odavam on su rongisõit siis, kui õhtuse rongi viimase vaguni tühi kupee okupeerida ja tuli välja lülitada. Siis on sinu päralt hubane tuba kliimaseadmega. Halvast küljest visatakse sind välja kusagil keset Aafrika pärapõrgut, kust järgmist rongi pikemat aega ei pruugi tulla, kui konduktor sinult piletit ei avasta. Ja õhtu hakul, võras linnas ilma rahata, see on natuke masendav ja kui sa oled Aafrikas, siis mitte ainult masendav, vaid ka äärmiselt ohtlik.

Rong see sõitis tšuh-tšuh-šuh ja viis mind kaema elu Algeerias kus pidasin õigeks põigata turismi büroosse ja ikkagi ära otsustada, kuhu ma lõpuks edasi suundun. Kuni selle hetkeni, kui ma sinna Allahi poolt hüljatud büroosse sisse astusin polnud mul veel õrna aimugi kuhu poole ma kõndima pean, teadsin ainult seda, et mitte põhja poole, sest sealt ma ju nagu tulin. Büroos oli seina peal suur Aafrika kaart, keset tuba laud, täis märkmepabereid ja üks šaakali naeratusega mehike ja see oli kõik mis seal oli. Tuli välja, et see büroo korraldab väljasõite Sahaarasse ja mõistagi oli mehike kohe agar mulle mingi 5 päevane ekskursioon kõrbesse pähe määrida. Võtnud siis aja maha, rääkisin ma talle oma loo sellest, kuidas ma tühja kukkruga ringi rändan ja minu õnneks käivitus mehikeses kohe see õige aafriklase mentaliteet, mis käivitub vaid siis, kui valge inimene on tõesti sama vaene, kui tema. „Jookse siit palun ruttu minema, oleks mul viisa, ma oleks ammu juba siit urkast jalga lasknud, mul pole õrna aimugi mis te valged inimesed siia lollist peast ronite,” ja lisas olles täiesti loobunud mõttest mulle Sahaara ekspeditsioon (mille ma lõpuks omamoodi ikkagi sain) maha müüa: „Ära ainult mingil juhul Sahaarasse mine, lihtsalt hunnik liiva ja kõik”. Temaga koos seisime siis selle kaardi ette ja uurisime, et kuhu tsiviliseeritumasse kohta on võimalik minna. Lähim koht mis sobivana paistis oli Mallorka, aga see oli liiga lähedal ja edasi tulid veel kaks, Hispaania ja Prantsusmaa saartegruppi. Sellest hetkest oligi mul siht olemas, minna kuhugi saarekesele, mis ekvaatorile lähemal, et soe oleks, kuid samas küllalt tsiviliseeritud, et politseinikud sulle relvi ei pakuks müüa ja inimesed bussis poole telefonikõne pealt maha ei roobiks, seda 6 tunnise bussisõidu alguses. Võtsin laualt ühe kollastest märkmepaberitest viskasin ma sinna peale primitiivse kardi Aafrika lääne-rannikust, sest selle mandri kaart mul varem puudus. Kuni hetkeni, kui ma õnnelikult Puerto Rico sadamasse jõudsin oli see käega visatud kaart ainus asi mille järgi ma orienteerusin. Aga mööda rööpaid ma siis läksingi, murdes pead selle üle, kuidas ühes rongis, milles valitsevad puhtus, pehmed kušetid, toiduvagunid, muusika ja jahe õhk, saab olla selline ära situtud peldik. Aafrika on muidugi oma ninasõõrmeid-kõrvetavate, silmi-vesistamapanevate, viimast söögikorda-üleskutsuvate klosettide poolest tuntud, kuid tõesõna, ma ei oodanud sellist sitamaja juba nii pea ja seda enam peamiselt turistidele mõeldud rongis näha. Kabiini seinad ja lagi olid kunstipäraselt kaunistatud maalingutega, mille ainsaks värvaineks olid ekskremendid, roojatud oli mitte ainult paremale, vasakule ja ette potist, mis kunagi oli mõeldud veega kasutamiseks, vaid ka aukartustäratavalt, imestamapanevalt ja küsimusitekitavalt veepaagi peale. Kraanikausi, millest nirises kollakat vett oli oksendatud ja pleekind peeglist vaatas vastu smiley-face mis oli joonistatud... jah, kakaga. See oli üks hullemaid põhja Moroccos, kuid lõunas, kus sind tervitab lihtsalt üks auk, mis on ümberringi täis situtud justkui keegi ei üritakski keskele tabada ning tünn, et vasak kätuke pärast sisse kasta, oleks seda vabalt võinud pidada luksuseks. Nagu mainitud sai, viib raudtee ainult sinna, kuhu on vaja minna turistil, ehk siis Marracechini. See tähendas, et jõudmaks lähimate saarte samale laiuskraadile pidin ma liikuma veel ca. 1000km.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vaesus. Mis on vaesus, kas see, kui jõulude ajal süüakse verivorsti asemel viinerit, või see, kui jalas on ketsid, mis second-hand soetatud? Ei, vaesus on see, kui sa viiest aastast pele müüd ükshaaval suitsu, selle asemel et kooli minna, see on see, kui sul on üksainus riideese, mingisugune vaip, mis sa üle õlgade tõmbad, see on see, kui sa sööd ainul leiba ja muna, see on see, mida turist ei näe kui ta tuleb Aafrikasse.

Mida ta näeb on päevitanud härrad, istumas verandadel Morocco sussides, suitsetamas vesipiipu ja joomas teed, mis neile kõrgel pisikese klaasi sisse valatakse. Aga piisab sellest, kui minna natukenegi eemale sellest teest, mis ülekaalus sakslaste ja ameeriklaste raskuse all kulunud ja siis näeb tõelist viletust, mis on mõnes mõttes rahuldav. Näiteks olin mina, niipea, kui taipasin mööda tolmuseid teid liikuma hakata korraga rikas. Toidule kulus päevas alla dollari ja ma sõin ennast piiramata, transport oli kordades odavam kui varem, majutus oli pea tasuta ja seda kõike pühade ajal, mis tõttu kõik nende sõnul „hirmkallis” oli. Kõige parem diil hotelli jaoks, mis mul Moroccos oli, oli Agadiris. Kuna olin selleks ajaks kauplemises juba päris osavaks muutunud ja lisaks olin ma koos ühe Barbariga, kes seda kunsti veelgi rohkem valdas, saime 40 dirhami (4€) eest kaks eraldi tuba, kannu teed, kolm prantsuse sigaretti ja tuhatoosi, hotellis, kus oli muidu keelatud suitsetada!

------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nagu ütlesin, Aafrika on ohtlik. Mitte ohtlik, nagu on suitsetamine, vaid pigem ohtlik kui Teise Ilmasõjaaegne mürsk, mis rumalad poisikesed suure ärevusega lõkkesse asetavad ja sellest midagi head ootavad saada. Oleks ma Aafrikas endist viisi edasi reisinud: Söönud tasuta lõunaid teiste arvelt ja ööbinud juhututtavate juures, poleks mind üsna kindlalt elavate kirjas enam olnud. Õnneks ei saa valge inimene Aafrikas olla vaene, isegi siis, kui tal pole raha, seega tundsin ma end enamuse ajast vägagi mugavalt.

Nüüdseks olin omad vitsad juba kätte saanud, kui ma Casablancas äärepealt peavarjuta oleksin jäänud ja taipasin igas uues linnas endale teejuht leida. Õhus oli tunda ärevust. Sellist halba ärevust. „Paistab, nagu oleks jälle rahutused algamas,” ütles mu truu kaaslane, kellele ma päeva lõpuks 3 dirhami lubasin. „Küllap hakkab politsei täna õhtul jälle inimesi peksma, või on täna teisiti. Vahel on nemad agressorid, vahel rahvas ise,” ütles mu teejuht, kelle nime ma isegi ei püüdnud välja hääldada. „Eelmine nädal löödi kõik kodutud, kes tänaval magasid maha,” lisas mu sõbrake et mind veel rohkem endale ööseks peavari leida innustada, väikeses kõrbelinnas Tan-Tani lähedal. Odava külalistemaja näitas ta mulle kätte kohe peale kohalike vaatamisväärsuste – „kõrge” torni keset turupatsi ja eeslituru kaemist. Sellel ööl läkski märuliks lahti, kuni mina oma odavas pansionis puhkasin kostis väljas paugutamist, araabiakeelset vandumist, eeslite kisa ja lõpuks ka ühte kauget plahvatust, mis nagu ooperi viimane aaria paksu tädikese esituses selleõhtuse meelelahutuse lõpetas. Minu mõtted olid tollel õhtul sellel, mis oleks saanud, kui ma mõne priskema palmipuu alla magama oleksin heitnud ja miks vaatasid kaks araablast elutoas hääletult pornofilmi.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------

*Remark*
Mu kajutis on hämar, õõtsutab kergelt. Süles on rüperaal ja käe kõrval klaas Red Label viskit, see tüssab mu mälu piisavalt, et ta neid kaugeid aegu natuke meenutada suudaks. Jalas on valged trussikud, olukord on ideaalne et oma looga lõpuni jõuda.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tsentraliseeritud riigi haldamine, korrupeerimata valitsus, mingisugunegi infrastruktuur, majanduskasv – heal juhul saab neid kuigipalju seostada Eestiga (va. Majanduskasv) kuid kohe kindlasti mitte enamuse Aafrika riikidega. Kõige iroonilisem selle juures on see, et aafriklastel on kõik eeldused ideaalseteks elutingimusteks. Ometigi on elutingimustest, eriti veel ideaalsetest suhteliselt raske rääkida, kui sealne elu ära kaeda. Kõige hullem on see, kui segi paisatud ja organiseerimata kõik on. Peamine asi, mis sundis mind minema aina rohkem ja rohkem sinna kuhu poole arukas minna ei olnud, oli puudulik informatsioon. Ma liikusin enamuses rannikut mööda lõunasse, et leida sadam, kust laevad lähedalasuvate saarteni seilaks, või vähemalt lennujaamgi, kus tsivilisatsiooniga ühendus oleks. Enda õnnetuseks olin ma juba liiga palju lõunas.

Linn A: „Kas teie linnas on sadam?”
„Ei, ei, kus siis nüüd, pole ollagi, sadam on linnas B, siit 300km kaugusel, sealt käib raudselt praam ja väiksemaid laevukesi hulgi”
Linn B: „Noh, kus on sadam?”
„Sadam, ah see põles ju äsja maha.”
„Kuid praam on ju ometi olemas?”
„Ei, ei see läks juba 2 aastat tagasi põhja, ta käis nagunii ainult linna D vahelt, aga siit kiviga visata on linn C, seal on lennujaam, lennukid iga poole tunni tagant!”
Linn C (200 km sisemaa suunas): „Millal siit lennata saab?”
„Selle nädala lennuk oli juba ära, järgmine on 5 päeva pärast.”
„Mida? Tõsiselt? Cape Verdesse, või Tenerifele polegi teisi lende?”
„Cape Verde? Tenerife? Ei, ei, hullike, meie lendame ainult Kongosse!”
„Kas kuskilt mujalt siis lende on?”
„Muidugi on, 250 km kaugusel on suur linn D, sealt lennujaamast lähevad lennud kõikjale ja sadam on neil ka!”
„Kas see on kindel?”
„Muidugi, palun väga arvutis üleval ja puha, saab kohe praegu pileti osta.”
Linn D: „Tere, kuidas saab teie lennujaama?”
„Lennujaama?! Ärge tehke nalja, lähim lennujaam on 500 km kaugusel linnas A”

Mnjah kui poleks olnud neid väikeseid huvitavaid olukordi, mis säärased lõputud eksirännakud ennast äratasuvaks tegid oleksin ma vaevalt nendele olukordadele hea meele ja teatud irooniaga tagasi vaatamas.

JÄTKUB...