Olukord süürias nõuab sõjalist sekkumist!

Pildil Barack Nobeli rahupreemiaga. Mida iganes.

Mees paneb tuumaallvelaeva põlema, et töölt varem ära saada, ehk uudis mis mingil põhjusel ei juhtunud Venemaal

Tavaline päev ühes USA mereväe dokis. Mees tötab laeval. Mees püüab lahendada smsi abil argumenti oma eksiga. Mure ei lahene. Mees tahab varem töölt ära saada ja selleks süütab tuumaallvelaeva tetkitades 400 miljonit dollarit kahju. Tavaline päev ühes USA mereväe dokis...

Terve lugu siin

Tähelepanu kõik ekipaažid! Putinit rünnatakse, kordan, Putinit rünnatakse!

SUperputuni koomiksi autor saatis mulle video oma viimasest tegemisest. Edu sulle Serjoga:D

Am I right?

There is a difference

allveehuumor

Mis kui jaht punasele oktoobrile käis tegelikult hoopis nii:
http://www.youtube.com/watch?v=7vvhOWEVgPU

Problemet med svenska soldater

Rootsi on elamiseks nii kallis riik, et kellelgi pole tänapäeval enam piisavalt raha et ära vallutada riik, kus pudel õlut maksab baaris keskeltläbi 7€. Globaalne soojenemine kui Rootslaste kõige reaalsem julgeolekuoht on jätnud kaitseväelaste käed tegevuseta. Jääks need käed siis vähemalt laua peale, oleks veel rahu majas. Paraku räägib postimees meile järgmist(nagu ikka on minu jutt punane):

Rootsi kaitsejõude kollitab pornoprobleem (17.01.2011 13:10)

Rootsi kaitsejõud maadlevad pornograafiaprobleemiga, kuna selle töötajad on surfanud interneti pornolehekülgedel tuhandeid kordi viimasel kolmel aastal.(OK, esiteks päris hea sõnastus "kaitsejõud maadlevad pornograafiaprobleemiga" pangu oma arvutitesse netnannid ja ärgu maadelgu sedavõrd abitu vastasega. Teiseks sul on inimesed kellel on üksluine töö ja selle täitmiseks rudimentaarset tähtsust omav internetiühendus käepärast ja nad vahivad tööajast netis porri... newsflash:D)

REKLAAM

Telekanali SVT andmetel näitab statistika, et kaitsejõudude arvutitest piilutakse pornot peaaegu iga päev, vahendas Iltalehti. (huvitav kas nad seda tegidki, kui sakslased teise ilmasõja ajal lammutasid? Raudselt oli mingi diil käimas, sakslased saatsid oma smutzige-filme ja rootslased lasid neil vastutasuks raudteega soome poole kütta.)
«Seda loomulikult aktsepteerida ei saa,» ütles sõjaväe personaliülem Per-Olof Stålesjö uudisteagentuurile TT. (Muidugi ei saa, server on pidevalt umbes, Peer-Olofile ei meeldi buffimist oodata:D)
Stålesjö sõnul on pornolehekülgedel surfamise teema olnud armees korduvalt kõne all. (näiteks lõuna ajal ja kui suitsupausile minnakse. Millest sa ikka räägid, kui terve päev pole muud tehtud.)Patustanud töötajatega esmalt vesteldakse, seejärel kaalutakse karistamise võimalusi ning lõpuks võib kõne alla tulla vallandamine. (kõige viimasel juhul isegi interneti keeld nädal aega. Eiii, palun emme ainult mitte seda.)

Huvitav oleks samasuguseid andmeid teada ka Eesti kohta. Aga milleks piirduda kaitseväega, lähme ikka tervest avalikust sektorist läbi, riigikoguni välja. Kas poleks maksumaksjal mitte õiglane teada, et kas riigipalgal olevad mängivad tööajast farmville'i, kirjutavad elu24 kommentaare, või peksavad niisama pihku.

Major General Peter Cosgrove

Ei oska vouchida, kas juhtus päriselt, sest salvestist ei ole kuulnud, aga tarnskripti lugedes on üsnagi koom ette kujutamas seda vestlust sellise lõpuga nendele lollidele küsimustele:D Siin on siis tekst ja piltki.


For those that don't know him, Major General Peter Cosgrove is an "Australian treasure!"

General Cosgrove was interviewed on the radio recently. You'll love his reply to the lady who interviewed him concerning guns and children. Regardless of how you feel about gun laws you gotta love this! This is one of the best comeback lines of all time. It is a portion of an ABC interview between a female broadcaster and General Cosgrove who was about to sponsor a Boy Scout Troop visiting his military headquarters.

FEMALE INTERVIEWER:
So, General Cosgrove, what things are you going to teach these young boys when they visit your base?

GENERAL COSGROVE:
We're going to teach them climbing, canoeing, archery and shooting.

FEMALE INTERVIEWER:
Shooting! That's a bit irresponsible, isn't it?

GENERAL COSGROVE:
I don't see why, they'll be properly supervised on the rifle range.

FEMALE INTERVIEWER:
Don't you admit that this is a terribly dangerous activity to be teaching children?

GENERAL COSGROVE:
I don't see how. We will be teaching them proper rifle discipline before they even touch a firearm.

FEMALE INTERVIEWER:
But you're equipping them to become violent killers.

GENERAL COSGROVE:
Well, Ma'am, you're equipped to be a prostitute, but you're not one, are you?

The radio went silent and the interview ended.

ikka veel kummitab

No mida teha siis, kui kaks nädalat järjest kummitab? Lõpuks võtad kätte ja põletad terve tunni mingisuguse pasakreekeri peale mille videotöötlusprogrammist välja pumpad. Lilliputini uusi musikaalseid oskusi näeb siit.

Mu elu on muutunud. Nüüdsest peale on minu elul teemalugu ja seda esitab ei keegi muu, kui virtuooselt ebamusikaalne ja kergelt erutunud lilliputin.

Kui kuulata seda ilma pildita, siis on mul tõesõna silme ees üks väike vene maltšik, kes emadepäeva kontserdil täies siiruses, kõikudes küljelt-küljele, käed taskus, esineb. Puhas kuld.

QFT

"The protesters are breaking a few windows, burning a few old cop cars left there for them to burn. Corporations are destroying the *earth*."

Tõsiselt või?

Araablased rikuvad blokaadi lastiga, mis niikuinii oleks saanud läbi Egiptuse või Iisraeli oma sihtkohta(juhul kui last oli ikkagist humanitaarabi). Pussitavad, peksavad ja tulistavad neid peatama tulnud sõdureid, kes ei plaaninud mingit vägivalda kasutada. 7 Iisraeli sõdurit saavad vigastada ja kui nad ennast eluohtlikus olukorras kaitsma hakkavad on järsku IISRAEL süüdi?! Araablastelt niikuinii midagi paremat ei oleks osanud oodata, aga kui lääneriigid ka oma püksikud krussi keeravad on midagi mäda küll.
Muidugi lüpstakse seda lehma täie eest, hukkamõistud tulevad igalt poolt ja Palestiina juhid kutsuvad kõiki üles neid toetama. Ilmselgelt oli see algusest peale plaaniks, sest olenemata Iisraeli käitumisest, on propagandavõit kindel. Iisrael mängis palestiinlastele ilusti kätte tappes "süütuid humanitaartöötajaid", aga samas kui lasta läbi iga "humanitaarkonvoi" ilma kontrollita, muutub kogu blokaad mõttetuks.

Damned if you do and damned if you don't


Väike kullatükk postimehe kommentaaridest...

"Teen ettepaneku humanitaarabi koridor avada Tšetseeniasse. Autode konvoid liiguvad Tsetseenia poole kõigi eesti ja läti kultuuritegelastega ja rahumeelsete Tšetseenia aktivistidega. Kui vene sõdurid meid takistada püüavad, ründame neid kaigaste, kirveste ja nugadega. Ühesõnaga mitte tulirelvadega vaid rahumeelsete tööriistadega.

Ja kui venelased peaks humanitaarabi konvoile tule avama on tegu küll rahumeelsete tsiviilisikute ründamisega ning väärib NATO punkt 5 rakendamist Venemaa suunas!"

Balti õhuruumi asuvad kaitsma prantslased...

See on ainult siis naljakas kui nad kaitseksid kellegi teise õhuruumi.

http://www.postimees.ee/?id=206489

Miša aastakõne

Põhja- ja Lõuna-Korea ei saa omavahel läbi, lättlased kaevavad meteoriite maa sisse, Villu Tamme hakkas tegema lastelaule, Vladimir Medvedev pidas oma aastakõne. Üldiselt rääkis Miša viies osas sellest, kuidas elujärg Venemaal järsu hüppe inimväärsuse poole teeb.
Esimesena nimetas riigipea meditsiini ja farmaatsiat - teisisõnu segatakse aspirini sisse tulevikus vähem luppja.
Teisena tervislike eluviiside motiveerimist - sport oleks hea mõte... legaliseerida tänavakakklused ja pussitamised on muidugi kerge, aga kas need ka olümpiaalks pürgivad, see on omaette küsimus.
Kolmandana energeetika moderniseerimist ja energiaefektiivsuse tõstmist - esmakordselt Venemaa energeetika-ajaloos tuleb kasutusse juhtmete isoleerimine.

Seejärel nimetas Medvedev informatsioonilist arengut ja nüüdisaegse tehnoloogia arendamist - selle all mõtles ta siis 30 ballistilist raketti, umbes 300 ühikut soomustehnikat, viis raketikompleksi Iskander, 30 helikopterit, 28 sõjalennukit, kolm tuumaallveelaeva, ühe korvett-klassi sõjalaeva ja 11 kosmosesatelliiti mis tuleval aastal soetatakse. "Kõik sellised abinõud võimaldavad moodustada sellise armee, mis ei anna meie ja meie liitlaste ähvardamiseks võimalust," märkis ta.
Mind teeb siiski murelikuks, kas see "Venemaa ähvardamine" on tõesti lihtsalt paljas ettekääne igasuguste lahedate mänguasjade ostmiseks, et mõnele väiksele rahvusele jälle peale astuda, või on päriselt keegi piisavalt segane-üleliigsete-kromosoomidega-verepilastuse-tulemusena-sündinud-alaharitud-viltus-hammastega-debiilik, kes herilaspesa lühikese roikaga torgib? Eip, tavaliselt on pigem vastupidi.
Aga heast külest saavad Gruusia lehmad ja lambad jälle rahulikult rohtu nosima minna, 944 hektari karjamaade läbi kammimisel eemaldati seal 263 miini ja 161 kassettmürsku.
Reede 13, sõita tuleb ohutult, vaadata mõlemale poole, ma vaatan siis tulevikus ka.

Kes teab, kes oli Pehr Evind Svinhufvud af Qvalstad?
Soome president muidugi, Pä tsiga samal ajal:D!!

üle pika aja midagi teemakohast ka

Reedel juhtus selline asi, et väga lühikese ametinimetusega: Tõlk, Aleksandr Vassiljev, kohtus üsna pika ametinimetusega: Ühendkuningriigi Kuningliku Mereväe ülem, Esimene Merelord admiral Sir Mark Stanhope'iga. Põhjus, miks niivõrd kõrge isik oli Eestis, minu seltskonnas viibimas oli seotud Lembitu-nimelise allveelaevaga (filmist "Reaalne hädaoht 2":P). Nimelt toimus reedel Vesilennukite angaaride-restaureerimise-pressikonverents. Kuna kogu muule sõjatehnikale lisaks, paigutakse 2011 aastaks valmivate angaaride kaitsva kooriku alla ka maailma vanim säilinud miiniveeskaja allveelaev, mis juhtumisi oli omal ajal Brittidelt ostetud, siis tuldi sündmust kaema ka merede tagant. Veetsin poolteist tundi Sir Mark Stanhope'i (kes on muideks endine allveelaevnik) ja ta saatjaskonna seltskonnas. Tõlkisin neile sünkroon-lähedalt puldis seisvate härrade juttu ja viisin ka allveelaeva pardale, viies Britid kurssi nende endi tehtud allvee-masina ja selle ajalooga ning olin niisama seltskondlik. Muidugi ei hoitud end tagasi ka kärakast ja kehakinnitusest, mis meid kõik kohe vabamaks tegi. Lõpus südamlikult hüvasti jättes läksime me suitsukala-hõngu ja rummimaitse suus kumbki oma teed - Merelord, Afgaanist tulnud amputante lohutama ja mina tuikudes Salsa trenni.

Reede... Ergo bibamus!


Tulevase muuseumi kohta: http://www.tallinnapostimees.ee/?id=166806

Lugege ikka oma meile!

See kirjutis sai välja toksitud millalgi aasta alguses, peale minu Aafrika-mandri seikluseid. Olles läkitanud selle Taavile, sain ma mitu kuud hiljem teada, et ta pole seda lugenudki. Jätku pole siiani olemas mujal, kui mu tänasest pööripäevast, pöördes peas.


---------------------------------------------AAFRIKA-------------------------------------------------


Üks asjadest, mis Aafrikas liikudes tähele annab panna on kindlasti see, et ühed piirkonnad on teistest viletsamad. Jõukamad kandid teeb rikkamaks see, et vaeste alade lontrused ronivad sinna et teha seda, mida nad "tööks" nimetavad ja vaesed piirkonnad teeb viletsamaks see sama jama. Millest aga Iga kord aru ei pruugi saada on see, millal ühe riigi piirid lõppevad ja teise omad algavad. Sellest tulenevad teatud probleemid ühe valge inimese jaoks. Kuigi minu kogemused piirdusid nende aladega loode-aafrikas mille üle Hispaania, Prantsusmaa ja Marocco juba sajandeid jagelevad arvan, et ma sain omeigi parema ettekujutuse sellest kuivast mandrist, kui üks kogenud aafrika-lembeline turist saada võib tahta.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Niipea kui mu kulunud tallad Tarfayas sadama kaiga kontakteerusid oli tunda muutuseid. Öelnud ta-taa rahvale, kes mu nii lahkelt Gibraltarilt ära viisid Marssisin ma juba teadmata suunas sinna, kus paistsid sadama väravapostid, mis kaugeltki viimasteks ei osutunud.

Kui Muhhamed põuetaskust lapiku pudelikese nähtavale tõstis ja Šoti viskaril heal maitsta lasi sain ma aru et seda venikest ei tasu usaldada. Mu käsi luges taskus viimaseid euro münte, mis seal kolksusid kuni Muhhamed jahus midagi oma naisest ja seitsmest tütrest. Esimestes väravates kontrolliti mu passi ja kotti. „See on selleks et uimasteid, relvi ja immigrante ei oleks,” ütles Muhhamed, ilma , selleta et ma peaks küsima, et kas on maailmas küllalt debiilne immigrant kes uimasteid ja relvi Euroopast Moroccosse veab. Ning et juudid läbi ei pääseks, lisas Muhhamed. Silmapiiril paistsid juba järgmised väravad ja Muhhamed kes niisamagi kiire jutuga oli tõstis oma puhtalt voolava inglise keele tempot kahekorra, kui ta hakkas rääkima kuidas ma peaks ta vendade juurde haššiit suitsetama tulema. Need väravad on selleks, etsind teine kord kontrollida ütles mu kaaslane, kui piirivalvur minult kahte eurot välja moosida üritas, seoses ootamatu sadamamaksuga. See on selleks et sind üle kontrollida ja muidugi, et juudid läbi ei tuleks lisas ruttu Muhhamed saates teda sinna, kus Allahi vägi ka ei ulatu ja jätkas rääkimist oma naisest, kelle pilt ta tühja rahakoti vahel oli. Ausalt öeldes võis see olla ükskõik mis teise Muhhamedi naine, sest peale silmade ja tüki ninast, mis musta räti vahelt välja piilusid polnud teda pildilt rohkem näha. Kolmandad väravad kus ees raskemas relvastuses valve seis olid lihtsalt selleks et juudid läbi ei tuleks, ütles mulle Muhhamed. Mu ustav teejuht kelle jutustustest Thomas Hardy vast veel ühe raamatu võiks kirjutada, hulkus minuga kaasas umbes poolteist tundi, mille käigus me põikasime sisse lugematutesse kohtadesse, et küsida inimetelt, kuhu on mul mõtet edasi rännata. Lõppkokkuvõtteks sain ma ta nõbu kohas ära vahetada äärmiselt viletsa kursiga natuke Dirhame, (mis tegelikult nii väheseks ei osutanudki), takso rongijaamani kümnekordse hinnaga sellest, mis ma tulevikus maksin, viis e-maili sigaretipakil suvalistelt inimestelt ja lugematul hulgal kutseid tulla külla, suitsetama. Et Muhhamedist lahti saada, andsin talle paar eurot, mida kokkusattumuslikult ta nõbu vahetada ei suutnud ja ta oli sellega rahul. Mina istusin taksosse, mis 5 kilomeetrise sõidu eest 30 Dirhami, ehk 3 eurot küsis ja minagi olin rahul, teadmata et maksin 4 korda üle.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Raudtee on aafrikas odav, isegi aafriklaste endi jaoks ja viib pea kõikjale. Kõikjale kuhu üks turist võib tahta minna, mis paraku minu jaoks üldsegi ei piisanud. Nagu öeldud sai, on rongiga sõita vägagi odav, kuid veel odavam on su rongisõit siis, kui õhtuse rongi viimase vaguni tühi kupee okupeerida ja tuli välja lülitada. Siis on sinu päralt hubane tuba kliimaseadmega. Halvast küljest visatakse sind välja kusagil keset Aafrika pärapõrgut, kust järgmist rongi pikemat aega ei pruugi tulla, kui konduktor sinult piletit ei avasta. Ja õhtu hakul, võras linnas ilma rahata, see on natuke masendav ja kui sa oled Aafrikas, siis mitte ainult masendav, vaid ka äärmiselt ohtlik.

Rong see sõitis tšuh-tšuh-šuh ja viis mind kaema elu Algeerias kus pidasin õigeks põigata turismi büroosse ja ikkagi ära otsustada, kuhu ma lõpuks edasi suundun. Kuni selle hetkeni, kui ma sinna Allahi poolt hüljatud büroosse sisse astusin polnud mul veel õrna aimugi kuhu poole ma kõndima pean, teadsin ainult seda, et mitte põhja poole, sest sealt ma ju nagu tulin. Büroos oli seina peal suur Aafrika kaart, keset tuba laud, täis märkmepabereid ja üks šaakali naeratusega mehike ja see oli kõik mis seal oli. Tuli välja, et see büroo korraldab väljasõite Sahaarasse ja mõistagi oli mehike kohe agar mulle mingi 5 päevane ekskursioon kõrbesse pähe määrida. Võtnud siis aja maha, rääkisin ma talle oma loo sellest, kuidas ma tühja kukkruga ringi rändan ja minu õnneks käivitus mehikeses kohe see õige aafriklase mentaliteet, mis käivitub vaid siis, kui valge inimene on tõesti sama vaene, kui tema. „Jookse siit palun ruttu minema, oleks mul viisa, ma oleks ammu juba siit urkast jalga lasknud, mul pole õrna aimugi mis te valged inimesed siia lollist peast ronite,” ja lisas olles täiesti loobunud mõttest mulle Sahaara ekspeditsioon (mille ma lõpuks omamoodi ikkagi sain) maha müüa: „Ära ainult mingil juhul Sahaarasse mine, lihtsalt hunnik liiva ja kõik”. Temaga koos seisime siis selle kaardi ette ja uurisime, et kuhu tsiviliseeritumasse kohta on võimalik minna. Lähim koht mis sobivana paistis oli Mallorka, aga see oli liiga lähedal ja edasi tulid veel kaks, Hispaania ja Prantsusmaa saartegruppi. Sellest hetkest oligi mul siht olemas, minna kuhugi saarekesele, mis ekvaatorile lähemal, et soe oleks, kuid samas küllalt tsiviliseeritud, et politseinikud sulle relvi ei pakuks müüa ja inimesed bussis poole telefonikõne pealt maha ei roobiks, seda 6 tunnise bussisõidu alguses. Võtsin laualt ühe kollastest märkmepaberitest viskasin ma sinna peale primitiivse kardi Aafrika lääne-rannikust, sest selle mandri kaart mul varem puudus. Kuni hetkeni, kui ma õnnelikult Puerto Rico sadamasse jõudsin oli see käega visatud kaart ainus asi mille järgi ma orienteerusin. Aga mööda rööpaid ma siis läksingi, murdes pead selle üle, kuidas ühes rongis, milles valitsevad puhtus, pehmed kušetid, toiduvagunid, muusika ja jahe õhk, saab olla selline ära situtud peldik. Aafrika on muidugi oma ninasõõrmeid-kõrvetavate, silmi-vesistamapanevate, viimast söögikorda-üleskutsuvate klosettide poolest tuntud, kuid tõesõna, ma ei oodanud sellist sitamaja juba nii pea ja seda enam peamiselt turistidele mõeldud rongis näha. Kabiini seinad ja lagi olid kunstipäraselt kaunistatud maalingutega, mille ainsaks värvaineks olid ekskremendid, roojatud oli mitte ainult paremale, vasakule ja ette potist, mis kunagi oli mõeldud veega kasutamiseks, vaid ka aukartustäratavalt, imestamapanevalt ja küsimusitekitavalt veepaagi peale. Kraanikausi, millest nirises kollakat vett oli oksendatud ja pleekind peeglist vaatas vastu smiley-face mis oli joonistatud... jah, kakaga. See oli üks hullemaid põhja Moroccos, kuid lõunas, kus sind tervitab lihtsalt üks auk, mis on ümberringi täis situtud justkui keegi ei üritakski keskele tabada ning tünn, et vasak kätuke pärast sisse kasta, oleks seda vabalt võinud pidada luksuseks. Nagu mainitud sai, viib raudtee ainult sinna, kuhu on vaja minna turistil, ehk siis Marracechini. See tähendas, et jõudmaks lähimate saarte samale laiuskraadile pidin ma liikuma veel ca. 1000km.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vaesus. Mis on vaesus, kas see, kui jõulude ajal süüakse verivorsti asemel viinerit, või see, kui jalas on ketsid, mis second-hand soetatud? Ei, vaesus on see, kui sa viiest aastast pele müüd ükshaaval suitsu, selle asemel et kooli minna, see on see, kui sul on üksainus riideese, mingisugune vaip, mis sa üle õlgade tõmbad, see on see, kui sa sööd ainul leiba ja muna, see on see, mida turist ei näe kui ta tuleb Aafrikasse.

Mida ta näeb on päevitanud härrad, istumas verandadel Morocco sussides, suitsetamas vesipiipu ja joomas teed, mis neile kõrgel pisikese klaasi sisse valatakse. Aga piisab sellest, kui minna natukenegi eemale sellest teest, mis ülekaalus sakslaste ja ameeriklaste raskuse all kulunud ja siis näeb tõelist viletust, mis on mõnes mõttes rahuldav. Näiteks olin mina, niipea, kui taipasin mööda tolmuseid teid liikuma hakata korraga rikas. Toidule kulus päevas alla dollari ja ma sõin ennast piiramata, transport oli kordades odavam kui varem, majutus oli pea tasuta ja seda kõike pühade ajal, mis tõttu kõik nende sõnul „hirmkallis” oli. Kõige parem diil hotelli jaoks, mis mul Moroccos oli, oli Agadiris. Kuna olin selleks ajaks kauplemises juba päris osavaks muutunud ja lisaks olin ma koos ühe Barbariga, kes seda kunsti veelgi rohkem valdas, saime 40 dirhami (4€) eest kaks eraldi tuba, kannu teed, kolm prantsuse sigaretti ja tuhatoosi, hotellis, kus oli muidu keelatud suitsetada!

------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nagu ütlesin, Aafrika on ohtlik. Mitte ohtlik, nagu on suitsetamine, vaid pigem ohtlik kui Teise Ilmasõjaaegne mürsk, mis rumalad poisikesed suure ärevusega lõkkesse asetavad ja sellest midagi head ootavad saada. Oleks ma Aafrikas endist viisi edasi reisinud: Söönud tasuta lõunaid teiste arvelt ja ööbinud juhututtavate juures, poleks mind üsna kindlalt elavate kirjas enam olnud. Õnneks ei saa valge inimene Aafrikas olla vaene, isegi siis, kui tal pole raha, seega tundsin ma end enamuse ajast vägagi mugavalt.

Nüüdseks olin omad vitsad juba kätte saanud, kui ma Casablancas äärepealt peavarjuta oleksin jäänud ja taipasin igas uues linnas endale teejuht leida. Õhus oli tunda ärevust. Sellist halba ärevust. „Paistab, nagu oleks jälle rahutused algamas,” ütles mu truu kaaslane, kellele ma päeva lõpuks 3 dirhami lubasin. „Küllap hakkab politsei täna õhtul jälle inimesi peksma, või on täna teisiti. Vahel on nemad agressorid, vahel rahvas ise,” ütles mu teejuht, kelle nime ma isegi ei püüdnud välja hääldada. „Eelmine nädal löödi kõik kodutud, kes tänaval magasid maha,” lisas mu sõbrake et mind veel rohkem endale ööseks peavari leida innustada, väikeses kõrbelinnas Tan-Tani lähedal. Odava külalistemaja näitas ta mulle kätte kohe peale kohalike vaatamisväärsuste – „kõrge” torni keset turupatsi ja eeslituru kaemist. Sellel ööl läkski märuliks lahti, kuni mina oma odavas pansionis puhkasin kostis väljas paugutamist, araabiakeelset vandumist, eeslite kisa ja lõpuks ka ühte kauget plahvatust, mis nagu ooperi viimane aaria paksu tädikese esituses selleõhtuse meelelahutuse lõpetas. Minu mõtted olid tollel õhtul sellel, mis oleks saanud, kui ma mõne priskema palmipuu alla magama oleksin heitnud ja miks vaatasid kaks araablast elutoas hääletult pornofilmi.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------

*Remark*
Mu kajutis on hämar, õõtsutab kergelt. Süles on rüperaal ja käe kõrval klaas Red Label viskit, see tüssab mu mälu piisavalt, et ta neid kaugeid aegu natuke meenutada suudaks. Jalas on valged trussikud, olukord on ideaalne et oma looga lõpuni jõuda.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tsentraliseeritud riigi haldamine, korrupeerimata valitsus, mingisugunegi infrastruktuur, majanduskasv – heal juhul saab neid kuigipalju seostada Eestiga (va. Majanduskasv) kuid kohe kindlasti mitte enamuse Aafrika riikidega. Kõige iroonilisem selle juures on see, et aafriklastel on kõik eeldused ideaalseteks elutingimusteks. Ometigi on elutingimustest, eriti veel ideaalsetest suhteliselt raske rääkida, kui sealne elu ära kaeda. Kõige hullem on see, kui segi paisatud ja organiseerimata kõik on. Peamine asi, mis sundis mind minema aina rohkem ja rohkem sinna kuhu poole arukas minna ei olnud, oli puudulik informatsioon. Ma liikusin enamuses rannikut mööda lõunasse, et leida sadam, kust laevad lähedalasuvate saarteni seilaks, või vähemalt lennujaamgi, kus tsivilisatsiooniga ühendus oleks. Enda õnnetuseks olin ma juba liiga palju lõunas.

Linn A: „Kas teie linnas on sadam?”
„Ei, ei, kus siis nüüd, pole ollagi, sadam on linnas B, siit 300km kaugusel, sealt käib raudselt praam ja väiksemaid laevukesi hulgi”
Linn B: „Noh, kus on sadam?”
„Sadam, ah see põles ju äsja maha.”
„Kuid praam on ju ometi olemas?”
„Ei, ei see läks juba 2 aastat tagasi põhja, ta käis nagunii ainult linna D vahelt, aga siit kiviga visata on linn C, seal on lennujaam, lennukid iga poole tunni tagant!”
Linn C (200 km sisemaa suunas): „Millal siit lennata saab?”
„Selle nädala lennuk oli juba ära, järgmine on 5 päeva pärast.”
„Mida? Tõsiselt? Cape Verdesse, või Tenerifele polegi teisi lende?”
„Cape Verde? Tenerife? Ei, ei, hullike, meie lendame ainult Kongosse!”
„Kas kuskilt mujalt siis lende on?”
„Muidugi on, 250 km kaugusel on suur linn D, sealt lennujaamast lähevad lennud kõikjale ja sadam on neil ka!”
„Kas see on kindel?”
„Muidugi, palun väga arvutis üleval ja puha, saab kohe praegu pileti osta.”
Linn D: „Tere, kuidas saab teie lennujaama?”
„Lennujaama?! Ärge tehke nalja, lähim lennujaam on 500 km kaugusel linnas A”

Mnjah kui poleks olnud neid väikeseid huvitavaid olukordi, mis säärased lõputud eksirännakud ennast äratasuvaks tegid oleksin ma vaevalt nendele olukordadele hea meele ja teatud irooniaga tagasi vaatamas.

JÄTKUB...

Väike seik mis nüüd meenus...

Kompaniiülema käsk oli järgnev...kõik pühapäeval toodud toidukraam, mis on kiiresti riknev(õunad jms.) peab olema hävitatud pühapäeva öörahuks. Kõik ülejäänu esmaspäeva öörahuks.
Keegi seda muidugi ei järginud ja tihtipeale toodi kasarmusse terve nädala shokolaadivarud. Kahjuks sai pidu läbi kui teisipäeval üks tüüp sõi suurt juustutükki rahulikult omas magalas ja jäi sellega leitnantile vahele. Järgnevalt käsutati kogu rühm koridori peale ja kästi välja tuua kogu toidukraam, mis kellegil kapis oli. Minul juhtus see olema üks 250G Fazeri shokolaad...mõnele teisele oli toodud 400kr eest toidukraami mõni päev varem. Toakaaslane toppis mulle kätte oma "Tiina" kommide koti, mille ma ka vastu võtsin, ehk siis tema jäi n-ö. puhtaks poisiks.
Käsk oli siis järgmine...kellel on mida hävitada, hakkab sööma...kellel mitte, võtab toenglamangusse(basically kätekõverduse positsioon kui keegi ei tea). Tiina kommid läksid päris kiiresti alla ja parem osa shokolaaditahvlist samuti, muidugi jagasin maiustusi ka ümbruskonnaga, kaasa arvatud endine kommide omanik (pidi vist päris lollisti tundma seal toenglamangus).
Veel parem oli see, et ühele teisele toakaaslasele oli toodud hunnik pakisuppe, mille ta pidi alla ajama. Tegi isegi ühe paki lahti ja maitses sisu ning tänu sellele sai loa kogu kraam ära vista.
Lõpuks said kõik söönuks ja komme/shokolaadi/krõpse/küpsiseid jagati igale poole, ka kaadrile.
Ühele sõdurile toodi õnnetul kombel pool liitrit mett, mis lõpuks kokkuleppel viidi puhkeruumi külmkappi.
Kõige selle tipuks oli seik, et kogu eelnev söömine toimus vaevalt 15 minutit enne õhtusööki :D

Nothing like a good French joke...

---

Q: What does a French military alliance and a French romance have in common?
A: Both are brief, sordid, and completely meaningless.