Tähelepanekuid ändshit

Panen siis kirja paar rida oma ajateenistusest, nii palju kui meeles praegu on.
Muidugi oli see pilt kohe alguses päris nukker...sest ma olin pikemat aega elanud teadmisega, et ma lähen Kuperjanovi jalaväepataljoni aega teenima, aga läks tiba teistmoodi. Nimelt Võrus korjati meid kokku ühte auditooriumisse ja öeldi, et umbes pooled peavad minema Paldiskisse Kalevi Jalaväepataljoni aega teenima. Algul võeti vabatahtlikult, aga siis juba kupatati kõik ilma juhilubadeta tüübid ka kaasa. Tänu sellele tuli siis üpris viletsale 3,5-tunnisele sõidule otsa veel viletsam 4-tunnine sõit Paldiskisse. Kohale jõudes paistis 1. Jalaväebrigaad päris tore koht, aga siis selgus, et meie seal territooriumil ei ela, vaid hoopis kõrvalises endises Hospitalihoones. Meid tervitas nooremveebel Novitski, kes vaatamata vene aktsendile jättis vägagi
motiveeritud ja pädeva inimese mulje. Hiljem teenistuse jooksul selgus, et ta on mitmekordne Eesti ju-jutsu meister, tegelenud korduvalt ajateenijatega erinevates Eesti nurkades + tal õnnestus kord pool laagritäit relvastatud ajateenijaid kahjutuks teha hunniku nööriga :D
(kusagil 23 võitlejat sidus puu külge öö jooksul, samas kui tal endal puudus igasugune relvastus peale nöörijupi)
Igaljuhul, seal kasarmu ees pidas ta tiba motivatsioonikõne, et kuidas meid on Eesti Vabariigi kaitseks vaja jne jne... Mainis ka seda, et me oleme "suht lampi üksus" ja esimesed ajateenijad seal kandis üle tüki aja.
Paar esimest päeva möödusid majandustöödega: tassisime kappe ja voodeid kasarmu vahel, saime varustust kätte ja värvisime käsipuid ja suitsunurka üle.
Lisaks "kupi poistele" tuli natuke hiljem juurde "marja tänava poisid" kes olid saadetud Tallinnast meile täienduseks ja nii saimegi suht kompanii möödu välja
kusagil 130 inimesega.
Muidu oli SBK nagu baaskursus ikka, kehalise kasvatuse tunnid, relvaõpe, rivitunnid jne. Instruktoreid oli vähe ja tihtipeale andis üks leitnant tundi tervele
rühmale, aga sai hakkama.
Mulliks läheb ära...ehk siis nüüd teeme lühidamalt ja räägin paar põhilist seika ainult ära.
Esiteks, Kalevi Jalaväepataljon oli minu hinnangul kõige leboma eluga kasarmu üldse, peale paari üksiku voodiralli(ja sedagi ainult tõsise sita peale)
oli elu vaata et pidev igavus. Eluruumi oli ka palju(seda oskasid marja tänava poisid rääkida, sest nemad said vana kasarmuga võrrelda ja meil pidavat
seal hospitalis kordi rohkem ruumi olema...näiteks 4-6 kohalised toad 8-10 asemel ja kraanikauss igas toas)
Tagasi vaadates ja teistelt tuttavatelt kuuldes oli meie elu päris lill, mis mind kui tõsist militaristi natuke häirib, aga samas ma olen loomult laisk inimene
ja vaevalt oleks viitsinud rohkem nussi saada :)
Samas on väär öelda et seda nussi meil üldse ei olnud, toenglamangus numbrite lugemine oli aeg-ajalt kombeks kui keegi oma järjekorra ära unustas.
(instruktor teeb järjest loe ja küsib küsimusi numbrite järgi nt. "vastab nr 15" ja kui keegi ei taipa püsti karata siis peavad kõik 10 sek. välja saama
ja koridoris toenglamangus võtma ritta ja siis teeme uue järjest loe- kes ütleb numbri teeb ka kätekõverduse). Üks suht häiriv ja suht sage karistus oli igasugune keeldude välja mõtlemine. Näiteks kui keegi liigub kompanii peal teistest erineva vormiga(nt. ilma
frentšita või siis plätudega) siis saime terve päeva kummikuid kanda või nädala lõpuni keelati ära frentši maha võtmine( mitte just lõbus suvekuumas). Kõige parem oli siiski nädalapikkune toolikeeld :D
Mõnikord pidi ka platsi peal valvelseisangus olema, aga see oli max pool tundi ja seega köömes. Midagi muud erilist nagu polnudki...mõnikord olid
individuaalsed füüsilised karistused rivis tõmblemise vms. eest, aga need reeglina ei ületanud 500 kätekõverdust või kõhulihast. Üks minu lemmikumaid karistusi, millega viimased nädalad nalja sai, oli jutukeste kirjutamine. Kogu asi läks lahti jutukesest "Harry Potter ja katelok"
kui üks tüüp nädalaks oma kateloki unustas leitnanti kätte. See oli üks geniaalne tükk kirjandust, mis pärast ka rühmale ette loeti nii, et naerda ei tohtinud
muidugi kõik olid seetõttu pisarates turtsatamas :D
Seda lihtsalt peab ise lugema ja peab olema piisavalt vasakule mõtlemine, et selles huumorit leida...näiteks sealsamas koridoris kui seda ette loeti,
oli minu vastas üks eesti keelt hästi valdav vene poiss, kes ei leidnud midagi naljakat selles loos ja vaatas imelikult kui mina seal tema vastas naeru kätte
lämbun ja pisaraid ning tatti voolab :D
Proovin selle originaali kätte saada kusagilt, äkki saab teistega ka jagada.

Niisiis..paar head seika ajateenistusest...Esimesel külaliste päeval otsustas Sass (a.k.a President) tuua mulle üks Playboy ajakiri, mis siis pikemat aega
rühmas ringles kuni ühe kena augustipäevani...
Nimelt ma kolisin oma ülimugavast kahetoalisest toast(tänu alfabeetilisele peetusele mida ma jagasin toakaaslasega: Veldi ja Veltman) 6-kohalisse tuppa
sest seal oli 2 meest reservi läinud. Seal toas juhtus olema kõige ehtsam tibla musternäidis rms. Aleksejev, kes oskas eesti keelt tibakene halvemini kui mina
vene keelt. See debiilik juhtus nägema et minu omanduses on üks Playboy ja tegi sellest järelduse et see asi on täiesti vastuvõetav kasarmus(hint: tegelikult
on selline asi keelatud, aga kehtis reegel "dont ask dont tell"). Järgneva külaliste päeva lõpul ma nägin Aleksejevi kapis midagi eriskummalist...
kusagil 35cm kõrgune patakas venekeelseid Playboy ajakirju...seepeale ma proovisin sellele sibulale selgeks teha, et see asi ei ole teps mitte lubatud,
aga nagu enamus asjadest siin maailmas, oli sellel tiblal sellest pohhui. Fast forward 2 päeva...Eelnimetatud tibla jagab neid ajakirju teistte idabloki
tüüpidega ja sai seega pesuehtsaks pornokuningaks. Asjale tõmbas vee peale ühe tiblapaari lollus käia nende patakatega koridori peal ja jääda seersandile vahele.
Seepeale teadsin et pikka pidu siin ei ole ja peitsin oma "autoajakirja"(nii me seda nimetasime, sest tagakaanel oli lexuse reklaam heaks camoks)
rullmati vahele samal ajal kui leitnant ja seeru kabinetis sõjaplaane pidasid. 2 minutit hiljem rääkisim sama juttu kompanii korrapidajale, kes kaasajateenijana
avaldas soovi seda öiseks lugemiseks võtta..olin nõus, sest see tähendas rohkem distantsi enda ja kontrabandi vahel. Nii viisingi rullmati päevniku laua juurde
ja andsin ajakirja ära. Täpselt minut peale seda ülekannet käsutati kõik koridori peale ja tuli mis tulema pidi...täisvarustuse kontroll. Vaeselt Aleksejevilt korjati ära kõik playboy ajakirjad(ja mis veel häirivam, üks Men's Fitness ajakiri, mille kaanel ilutsesid suurte musklitega poolalasti mehed). Ajakirjade staatus on siiani teadmata, ilmselt viis keegi kaadrist need koju ära :D

Jutte on veel, aga võib-olla järgmiseks korraks...

Praegu pajataks veel natukene SBK rännakust, mis jällegist peegeldas Kalevi JVP leebet suhtumist ajateenijatesse.
Kui vanal heal ajal teti rännakuid 70km ja kahe päeva jooksul, siis meie tegime 38km rännaku ja ühe päeva jooksul üllatavalt kauni Pakri poolsaare peal.
Tee peal oli 7 punkti ja igas punktis omad ülesanded(nt meditsiinis elustamine ja rõhksideme tegemine jne)
Rännakule ei pidanud kaasa võtma lebomatte, magamiskotte ja ka killuvesti mitte, jälle räige hinnaalandus.

Punktides olid ülesanded iseenesest kerged, aga hindamine oli tiba jama...nimelt võis sihtmärgi osutamise eest saada 3 punkti, aga meditsiini eest lausa 32
, kuigi üks ei pruukinud olla tähtsam/raskem teisest, rääkimata 10-kordsest erinevusest.
Kuna mul oli side tiba nõrgalt ja hoidsin niisama haava südamest kõrgemal ilma seljakotti vms. alla panemata, kaotasin 2 vea eest 8 punkti! Sitt lugu lilleke ja sinna mu Sõdurieksami kuld ka läks :D
Saan ainult hõbedase mõõgaga nüüd vormi peal kõvatada.
Üldiselt võis siiski rahule jääda...kuigi kaadrit oli vähe, saime päris hea väljaõppe ilma tühipalja nussita ja võime nüüd teenistusega jätkata.
Nimelt nüüd on mul tulemas nooremallohvitseri kursus, ehk NAK, mis tõotab tulla natuke põnevam, sest nüüd on meil ka jaoülemad välja vaadatud
kes on sealtsamast Scoutspataljonist(+ koos meiega hakkavad rügama elukutselised reamehed sealtsamast Scoutsist, kes tahavad seeruks saada)