Vaba rahvas tahab ja oskab kaitsta oma vabadust

Inimene ja rahvas on alati ihanud vabadust. Orjastatud rahvale tähendab vabadus õigust töötada iseenda hüvanguks. Demokraatlikule rahvale tähendab vabadus minimaalset valitsuse sekkumist inimese eraellu. Vabadus on paljudele lai mõiste ja tihtipeale ei märgata selle olemasolu enne kui ta kaotatakse. Vaba rahvas, olles kogenud vabadust, on kõige võimelisem hindama ja kaitsma oma vabadust, aga kuidas saab rahvas, vaba või mitte, kõige paremini kaitsta ja kätte võidelda oma vabadust?
John Stuart Mill on öelnud: „Sõda on kohutav asi, aga mitte kõige kohutavam. Lagunenud ja allakäinud moraalne ning patriootlik tunnetus, mille arvates pole miski väärt sõda, on palju hullem. Inimene kellel pole midagi mille nimel ta on nõus võitlema, midagi mis oleks tähtsam tema enda isiklikust ohutusest, on armetu olevus ja tal pole mingit võimalust olla vaba välja arvatud temast paremate meeste pingutuste läbi.“ Tema mõttekäik iseloomustab kõige paremini minu vaadet vabaduse eest võitlemise kohta. Praktiliselt iga vaba riik ja rahvas on saavutanud oma iseseisvuse just läbi relvastatud vastupanu. Kõige lähedasem näide on Eesti Vabariigi teke aastal 1918. Kui eesti rahvas poleks asunud moodustama armeed koos riigiaparaadiga, oleksid kommunistid või sakslased Eesti riigist üle jooksnud. Paratamatult kaasneb vabadusvõitlusega verevalamine, sest maailmas on jõude, mis ei kannata vabade riikide ja rahvaste teket. Just tänu nendele niinimetatud „parematele meestele“ , kes olid nõus haarama relva, tekkis Eesti riik ja ajalooline pretsedent, mille abil võisid eestlased hiljem taasiseseisvuda.
Paljudele meeldib mõelda, et eestlastel õnnestus ennast vabaks laulda ilma vägivallata ja tänu patsifismile lagundati võimas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Muidugi oli NSVL juba enne pehkinud majake, mis oli kokkukukkumise äärel, aga tegelik kokkuvarisemine saavutati siiski verevalamisega Vilniuses ja mujalgi. Kuigi ei toimunud otsest relvastatud vastupanu, panid tuhanded oma „isikliku ohutuse“ kaalule ja riskisid surmaga, et seista oma vabaduse eest ja lisaks nendele sihikindlad kaitsjad Balti riikide teletornides, kes olid valmis ka relvastatud võitluseks. Kogu laulev revolutsioon sai tekkida tänu NSVL nõrkusele. Varasemal ajastul oleks kogu üritus verre uputatud.
Rahumeelne vastupanu on edukas ainult nõrga või koostöövalmis võimuga. Kui proovida vabadust kätte võidelda veretult tugeva keskvõimuga, on tulemus hävitav. Aastal 1989 avaldasid kümmned tuhanded üliõpilased ja nende toetajad meelt Tiananmen väljakul Hiinas, soovides suuremaid vabadusi ja majandussüsteemi arengut. Valitsus nägi seda elulise ohuna kehtivale korrale ja väljakule korraldati sõjaväeline rünnak tankide ja sõduritega. Tuhanded hukkusid ja kogu intsident salati kodumaal maha, ilma et oleks saavutatud mingit vabadust. Järgnes põhjalik partei ja rahva puhastus igasugustest mässumeelsetest elementidest ning keskvõim ainult tugevnes. Seega ainult sihikindlusest ei piisa vabaduse kättevõitlemiseks.
Tahe kaitsta ja säilitada oma vabadust on üks esimesi eeldusi iseseisva rahva või riigi loomisel. On olukordi kus vabadus on võimalik saavutada minimaalse verevalamise ja vägivallaga, aga kahjuks enamasti peab lähtuma John Stuart Mill seisukohast, et vabaduse peab kätte võitlema sõjalisel teel.