Lühikokkuvõte: rahulik grill Nõmmel Riho juures, autosõit Otepääle, Annimatsil vana klassiga laaberdamine, järgmine päev ujumine ja tšill+päikesepõletus, põgenemine, Tallinnasse tagasi, filmiõhtu, the morning after.
Kõik algas tsivilseeritud plaaniga minna Riho poole grillima ja sünnipäeva tähistama. Pidi olema hea ja rahulik istumine ning jutu veeretamine paari õlle ja grilliga...
Along comes sass and everything goes horribly wrong(or right, depends on how to look at it.)
Muuseas mainiti et vana klass peab Annimatsil kolmepäevast pidu(need erinevad märgatavalt eliitklassi läbudest peab mainima ja mitte positiivselt) ja et Madis on sinna mineja. Sass mõtles, et hüppab ka kaasa ja siis kukuti ka mind moosima, et võiks kell 23 reede õhtu auto peale ronida ja sõita Otepää kanti vana klassi üle vaatama. Hea jupp poolikust juba all, olin ma nõus, kaasas varustus ainult öökülmas jalgsirännakuks kodu poole. Ehk siis kindad ja kampsun õlakotis. Big mistake. Haarasime omad joogid kaasa, soovisime sünnipäevalapsele kõike head ja vabandasime oma varast lahkumist. Nõmme keskuses saime auto peale ja sealt läks sõit lahti. Tee jooksul sai melu palju olema, viina ja rummi reservid läksid paaki. Öösel peale ühte jõudsime Annimatsile ilutulestiku saatel. Seal selgus, et vanale klassile iseloomulikult oli suurem osa rahvast juba magama läinud ja teine osa veel niisama juttu ajamas. Koheselt peksime kõik üles, käisime need väikesed kuudisarnased majakesed läbi ja tervitasime kõiki lõbusalt. Kusagil selle aja paiku sai viin otsa siiski...õige kah :D
Ühel tüübil oli kummalisel kombel kolmeliitrine purk, mille sisu üle mõningane vaidlus oli. Mina ütleks et see oli käärinud õunamahl, aga omanik väitis et see pidavat mingi kodune vein olema...sellele rummi lisamine ei aidanud olukorda selgitada.
Igaljuhul see õhtu oli täis väiksemaid ja suuremaid nalju, näiteks kohalikus baaris üle laua sünkroonis lendamine ja üldine läbustamine ning ringihüppamine.
Nalja oli kuna kella viieni kui mäletan õigesti..siis läksime laiali igaüks magama kuhu juhtus. kuudi põrandal magamisel oli kaasa võetud kampsun kuldaväärt. Sai natuke spartalikes oludes öö mööda saata :D
Hommikul rottisin hommikusööki, mis oli puder ja moos, päris hea oli isegi. Paar õlut peaparanduseks ja hea põhi oli juba all :D
Sai ühte lähedalolevat järve külastada, aga kuna mul puudus igasugune ujumisvarustus(ununes eelmisel aastal õpitud abinõu, et kui sassiga liigud, siis võta alati ujumispüksid kaasa, või muidu :D) siis vaatasin niisama vett. Siiski üks lahke klassiõde oli nõus laenama oma pükse(rohelised, teksariidest, ja väikesed, sellest tehti ohtralt pilte, mida ma praegusel hetkel loodan viimseni hävitada) ning seega sai ka natuke ujumist proovida esimest korda see suvi, korduvalt, aga vesi kuigi soe ei olnud. See päev läks kainemalt siiski ja sai ka natuke mõistlikumat juttu ajada. Ilm oli kohutavalt päikeseline ja tänu sellele on suurem osa minu kehast punane ja tundlik(või oli see mingi mäluauk eelmisest õhtust..hmm?)
Long story short, lasime jalga sassiga just sellel hetkel, kui klassijuhatajale hakati andma üle 800 krooni eest shokolaadi(kohutav kink, aga mis teha). Sass ei suutnud neid väärakaid enam kauem taluda ja seega jooksime väga ebasündsalt ja taktitundetult minema just hetkel kui karjuti vaikust ja algas pidulik moment. Kui pilgut tapaksid, siis me oleksime pulbriks tehtud :D
Ohjah...siis me olimegi suvalisel kruusateel kusagil Otepää lähedal pärapõrgus, helistasime Rihole ja ta oli piisavalt lahke ning hea, et tuli meile vastu autoga :D
pärast paaritunnist rännakut jalgsi, ootasime Riho kusagil bensiinijaamas, kuni ta lõpuks saabus kusagil peale üheksat...sõit oli unine ja saabusime Tallinnasse enne keskööd tiba. Ettemõtlevalt olime bensukast ka 6-packi ostnud ja otsustasime the filmiõhtu, vaadates tiba tipsis peaga "Fear and Loathing in Las Vegas". Mõeldud-tehtud ja sellele vaatasime veel otsa Robot Chicken kolmandat hooaega, kuni lõpuks kusagil nelja paiku magama saime...Hommik kell 10 ülesse ja pool päeva vaatasime igasugu muud pahna arvutist, samal ajal kui ma nööpe õmblesin tagasi sassi pükste külge(ee....khm...pikk lugu). .
andthatsquiteaboutit...ei hakka rohkem aega kulutama, isegi peaaaegu tund aega seda jama kokku kirjutanud mida loeb äkki 5 inimest :P
Sunday, May 31, 2009
Thursday, May 28, 2009
Sunday, May 17, 2009
Poliitikat
Tuli järsku selline sähvatus, mille paneks tallele ja vaatab kas kukub nii välja nagu mõte tekkis...
Ehk siis praegu on olukord, kus Obama tirib USA'd tohututesse võlgadesse, rikub väliskaubanduse lepinguid, süstemaatiliselt hävitab 6 aastaga üles ehitatud luurevõrgustikku ja on üldiselt mannetu igal alal peale retoorika. Ometi ameeriklased armastavad teda, eriti meedia(kes oleks arvanud et ajakirjad võivad panna esikaanele pilte presidendist rannas ja bokseritega, samal ajal kui tema tegevus ei saa mitte vähematki kriitikat). Muidugi vabariiklased karjuvad, et võlg on kurjast, Obama kaitseb terroriste yadda yadda yadda...
Mõttekild siis järgmine...Praegu on täpselt sama olukord kui 70'ndatel.
70'-Nixon(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Vietnami sõja ja Watergate skandaali tõttu.
00'-Bush(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Iraagi sõja ja majanduslanguse tõttu.
70'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas vähese tegeliku kogemusega: Jimmy Carter(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ning seda just föderaalvalitsuse kulutustega. Samuti lubatakse taastada USA maine pärast Vietnami sõda.
00'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas minimaalse tegeliku kogemusega: Barack Obama(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga kui esimene mustanahaline president ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ja seda läbi osava retoorika(tegelikkuses tohutute võlgade abil). Lubatakse taastada USA maine pärast Iraagi sõda.
70'-Algne toetus ja entusiasm vähenevad ja lõpuks varisevad kui selgub uue kursi kasutu iseloom. Lepitav välispoliitika viib Iraani pantvangikriisini ja üldisele USA maine langusele. Jimmy Carterist jääb mälestus kui ühest kõige halvemast presidendist ja pärast tema valitsust tuleb võimule vabariiklane- Ronald Reagan, üks parimaid asju mis selle riigiga juhtunud pärast Teddy Roosevelti.
00'-Praegu on Obama oma retoorika ja toetuse laineharjal ja tagasilöögid vildakast välispoliitikast ja vigasest eelarvest ning föderaalvalitsuse jagelemisest pole veel saabunud. Minu mõte siis selline, et las käib USA'st üle selline sotsialismipalavik mõneks ajaks, mannetu demokraadist president võib tuua endaga kaasa ka positiivse ajastu pärast oma läbikukkunud aastaid. Siiski poleks seda jama vaja ning seda suppi ei ole kellegil tarvis ära lürpida.
Muidugi on eelnev tekst minupoolne spekulatsioon, palju parem variant oleks, kui Obama suudaks tõesti oma suuri ideid korda saata, aga kahjuks võib noor president reaalsuselt tõsise põntsu saada. Ma loodan, et ma pärast loen seda ja näen et eksisin, aga mul on kuri tunne, et Obama juhtimise all lähevad USA's asjad allamäge veel pikemat aega.
Ehk siis praegu on olukord, kus Obama tirib USA'd tohututesse võlgadesse, rikub väliskaubanduse lepinguid, süstemaatiliselt hävitab 6 aastaga üles ehitatud luurevõrgustikku ja on üldiselt mannetu igal alal peale retoorika. Ometi ameeriklased armastavad teda, eriti meedia(kes oleks arvanud et ajakirjad võivad panna esikaanele pilte presidendist rannas ja bokseritega, samal ajal kui tema tegevus ei saa mitte vähematki kriitikat). Muidugi vabariiklased karjuvad, et võlg on kurjast, Obama kaitseb terroriste yadda yadda yadda...
Mõttekild siis järgmine...Praegu on täpselt sama olukord kui 70'ndatel.
70'-Nixon(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Vietnami sõja ja Watergate skandaali tõttu.
00'-Bush(vabariiklane) on äärmiselt ebapopulaarne Iraagi sõja ja majanduslanguse tõttu.
70'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas vähese tegeliku kogemusega: Jimmy Carter(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ning seda just föderaalvalitsuse kulutustega. Samuti lubatakse taastada USA maine pärast Vietnami sõda.
00'-Sellele järgneb uus noor särav täht poliitikas minimaalse tegeliku kogemusega: Barack Obama(demokraat), ta valitakse tohutu entusiasmiga kui esimene mustanahaline president ja lubadustega muuta riigi suunda paremuse poole ja seda läbi osava retoorika(tegelikkuses tohutute võlgade abil). Lubatakse taastada USA maine pärast Iraagi sõda.
70'-Algne toetus ja entusiasm vähenevad ja lõpuks varisevad kui selgub uue kursi kasutu iseloom. Lepitav välispoliitika viib Iraani pantvangikriisini ja üldisele USA maine langusele. Jimmy Carterist jääb mälestus kui ühest kõige halvemast presidendist ja pärast tema valitsust tuleb võimule vabariiklane- Ronald Reagan, üks parimaid asju mis selle riigiga juhtunud pärast Teddy Roosevelti.
00'-Praegu on Obama oma retoorika ja toetuse laineharjal ja tagasilöögid vildakast välispoliitikast ja vigasest eelarvest ning föderaalvalitsuse jagelemisest pole veel saabunud. Minu mõte siis selline, et las käib USA'st üle selline sotsialismipalavik mõneks ajaks, mannetu demokraadist president võib tuua endaga kaasa ka positiivse ajastu pärast oma läbikukkunud aastaid. Siiski poleks seda jama vaja ning seda suppi ei ole kellegil tarvis ära lürpida.
Muidugi on eelnev tekst minupoolne spekulatsioon, palju parem variant oleks, kui Obama suudaks tõesti oma suuri ideid korda saata, aga kahjuks võib noor president reaalsuselt tõsise põntsu saada. Ma loodan, et ma pärast loen seda ja näen et eksisin, aga mul on kuri tunne, et Obama juhtimise all lähevad USA's asjad allamäge veel pikemat aega.
Monday, May 11, 2009
Sass tagasi Maarjamaa rüpes
Täna õhtul kell 1800 koputas keegi segane mulle akna peale ja pistis pärast seda karjuma nagu segane eesel. Ehk siis Sass oli tagasi eestimaal :D
Saabus öösel kell 1 lennukiga pärast 2 kuud Kanaari saartel puhkamist ja mina olin peale vanemate esimene inimene keda ta külastada mõtles. Woo. Kusjuures lennukipileti sai ta 200 euroga otselennu Tallinnasse.
Anyways, pärast seda läksime miskipärast piljardit mängima ja veetsime seal paar tundi. Hunnik õllesid läks alla samal ajal kui mänguoskus kahanes...seal siis Sass pajatas kuidas ta hotellitoa oli maatasa teinud ning kuidas ta lõuna-Saharas sattus keset miinivälja magama, sest AK-47'tega piirivalvurid ei lubanud teda ilma viisata üle(viisa ostis päev hiljem lähedasest külakesest 2 dollari eest). Ohjah, neid lugusid on liiga palju et pajatada ja kindlasti liiga palju et trükimusta kannataksid :D
Muidugi saabus ta esmaspäeval, mis muutus kohe joominguks piljardisaalis, millele järgnesid žõnnid. Õnneks kange peale asi ei läinud ja seega võin ma seda teksti kirjutada ilma erilise grammatilise pornograafiata.
Ühe huvitava mõttekillu ta siiski viskas. Ta tuli tagasi põhiliselt selle pärast, et iga pooletoobine võib minna välismaale elama/töötama, inimesed, kelle kinganumber võrdub nende IQ'ga, aga Sass päris selline pole ja seega tuleb tagasi ja lõpetab keskkooli ja plaanib isegi edasi õppida. Ühesõnaga, need kes välismaale pikemaks ajaks lähevad on pooletoobised, Sass räägib isiklikust kogemusest, ta on neid inimesi näinud ja ka keppinud :D
Tal endal läks vähemalt pool aastat sellest aru saamiseks, aga nüüd on jälle mõistuse juures ja on kodumaal tagasi.
Reede juba järgmine suurem tripp, eks näeb kuidas välja kukub.
Saabus öösel kell 1 lennukiga pärast 2 kuud Kanaari saartel puhkamist ja mina olin peale vanemate esimene inimene keda ta külastada mõtles. Woo. Kusjuures lennukipileti sai ta 200 euroga otselennu Tallinnasse.
Anyways, pärast seda läksime miskipärast piljardit mängima ja veetsime seal paar tundi. Hunnik õllesid läks alla samal ajal kui mänguoskus kahanes...seal siis Sass pajatas kuidas ta hotellitoa oli maatasa teinud ning kuidas ta lõuna-Saharas sattus keset miinivälja magama, sest AK-47'tega piirivalvurid ei lubanud teda ilma viisata üle(viisa ostis päev hiljem lähedasest külakesest 2 dollari eest). Ohjah, neid lugusid on liiga palju et pajatada ja kindlasti liiga palju et trükimusta kannataksid :D
Muidugi saabus ta esmaspäeval, mis muutus kohe joominguks piljardisaalis, millele järgnesid žõnnid. Õnneks kange peale asi ei läinud ja seega võin ma seda teksti kirjutada ilma erilise grammatilise pornograafiata.
Ühe huvitava mõttekillu ta siiski viskas. Ta tuli tagasi põhiliselt selle pärast, et iga pooletoobine võib minna välismaale elama/töötama, inimesed, kelle kinganumber võrdub nende IQ'ga, aga Sass päris selline pole ja seega tuleb tagasi ja lõpetab keskkooli ja plaanib isegi edasi õppida. Ühesõnaga, need kes välismaale pikemaks ajaks lähevad on pooletoobised, Sass räägib isiklikust kogemusest, ta on neid inimesi näinud ja ka keppinud :D
Tal endal läks vähemalt pool aastat sellest aru saamiseks, aga nüüd on jälle mõistuse juures ja on kodumaal tagasi.
Reede juba järgmine suurem tripp, eks näeb kuidas välja kukub.
Subscribe to:
Posts (Atom)